16. nädal - lumi ja aastalõpp

No nii,

2014. aasta viimane blogipostitus tuleb netiavatustesse teele panna.

Huvitav on see, et see on esimene postitus millega on mul päris tõsised raskused. Tavaliselt võtan kuskilt jutujärje üles ja mull muudki jookseb nagu seminaridel öeldakse. Praegu olen mitu paragrahvi kirjutanud ja jälle maha kustutanud. Ma arvan, et asi on selles, et see aasta on olnud kohutavalt tegus ning nii häid kui ka halbu juhtumisi on niivõrd palju olnud, et ma ei tea, kust pihta hakata, ning kui ma pihta hakkan, kas ma ka pidama saan :).

Ma arvan, et siinkohal on lihtsam loetleda ports asju- parem ülevaade, kergem lugeda ja praktilisem:

• 47 EAPd ja 15 eksamit - mitte kunagi enam, kuid tänu sellele on minu Erasmus-põli kergem
• Hästi palju Lennuakadeemia esindamist igasugustes nõukogudes, volikogudes, üldkogudes, koosolekutel, valimiskomisjonis ja messidel - just viimane tõukas mind müügi ja turunduse poole
• Õppisin meie Akadeemia pidudega seoses GIMPi  ja DJ värginduse ära (enam-vähem). Viimasega tahaks isegi rohkem tegeleda.
• Kõige kohtuvam ja kõige parem maikuu üldse. Lihtsalt nii mitu asja jooksid eelmise aasta detsembrist alates nii metsa kui metsa andis. Samas jälle aga leidsin ühe kohutavalt lokkis lihvimata teemanti.
• AS Panaviatic - väga tõsine praktika, mille tulemusena väljusin augustis kontorist lumivalge, kuid paksult lennundusseadusi ja -regulatsioone täistuubituna. Kindlasti loodan ka tulevikus koostööle *hint *hint lõputöö? *hint.
• Belgia Erasmus- see siin on kujunenud natuke teistsugusemaks kui ma arvasin, kuid arvestades kõiki neid jõupingutusi, mis tuli teha, et siia jõuda, ja kõiki neid uusi kogemusi, siis võin juba praegu rahuliku südamega öelda, et see oli täpselt see, mida ma otsisin.
• 8 kuud koduta- tegelikult pole kunagi varem nii hulk aega kodust eemal olnud. Nagu mul peres öeldakse: vaid lohk padja sees. Suvisest praktikast kuni praeguseni sain vist maksimaalselt nädala kodus olla. Sõltuvalt lõputööst võib see isegi veelgi pikeneda, kuid loodaks asju niimoodi sättida, et ma enamiku ajast ikka Tartus olen.
• Kohutavalt suur lugemus- see aasta olen ikka päris palju lugenud. Enamasti on see niimoodi välja näinud: 1) satun millegi huvitava peale Internetis 2)mõtlen, kuidas seda ise ka teha 3) hakkan uurima, kuidas teised seda on teinud- loen teadusartikleid, uurimusi, raamatuid 4) mässan sellega kuni esialgse probleemi lahendatud saan 5)loen võib-olla veel/katsetan oma teadmistega. E-raamatuid on vähemalt mingi 20 ringis loetud, tavalisi natuke vähem.
• Ühtlane jõusaaliplaan- sai kolm kuud päris korralikult jõutrenni tehtud. Praeguseks on Belgia vahvlid kerget mõju avaldanud, kuid see, et suutsin päris raskest plaanist kinni pidada ning tulemusi näha (enda kehakaal rinnalt, 100 kõhulihast ja kätekõverdust, 2min planku jne) on saavutus omaette.
• Väga palju asju sai esimest korda proovitud/õpitud- mojito, salsa, hip-hop tants, parkuur, kõnede pidamine, impulsiivsus, Assembly, psühholoogia, manga kunst jpm. Neid asju on palju rohkem, kuid kõik ei tule meelde praegu - emotsioone on lihtsam meenutada kui asju.
• Tutvuringkond - ma juba mainisin seda, kuid see väärib uuesti kordamist. Ma ei oleks elus sees nii paljude lahedate inimestega tutvunud kui ma oleksin kodus istunud. "Kui on võimalus minna, teha, olla, siis mine tee, tee ja ole. Alati juhtub midagi huvitavat." 

Aitab kah, ma arvan. Palju sa ikka viitsid teise inimese aastast lugeda :). Oma kallile C6 grupile ütlen seda, et me võiks vähemalt ühe korraliku koosistumise teha enne kui me maailma eri kantidesse laiali lähme. Niikunii oleme viimase aastaga natuke lahku triivinud. Te olete ühed kõige hullumad, lõbusamad ja ägedamad lennundusspetisialistid, kellega ma olen koos istunud - kui laiali minna, siis vähemalt pauguga.

Selline oligi minu aasta. Ainuke konks järgmise aastaga on see, et kui ma tavaliselt tean täpselt, mis ma samal ajal aasta pärast teen, siis ausalt öelda pole mul praegu õrna aimugi. Valikuid on nii palju lauale kogunenud ja mu elu on  nii totaalselt erineva suuna võtnud kui ma esialgu plaanisin (heh, oh seda naiivsust), et eks ma lähen edasi kõhutunde pealt. No pressure :D. Vähemalt on mul nüüd teemant otsingutel oma valgusega abiks. Jätan viimased kaks head kildu ka siia:

 

Hea video, mille mõttega aastat lõpetada.

 http://www.yearcompass.com/ 

 - uue aasta planeerimiseks natuke parem meetod kui lihtne lubadus

PS. Lumelaadset asja sadas siin eile. Hinda lume kvaliteeti allapoole lumeinglit ja ülespoole lumepallist.

Edukat uut aastat, ükskõik kus te ka praegu ei oleks,
Dain

15. nädal - streik ja jõulud

Hei,

lõpuks ometi on loengud lõpusirgele jõudnud. Käes on eksamisessioon ning pärast seda kojuminek. Hirmsasti tahaks traditsiooniliselt lumeingleid Akadeemia ees teha. Siin on praegu mingisugune inglise ilm- kogu aeg paduvihmahood ja 11 kraadi sooja.

Nädala esimene pool oli kiirenevalt järjest tegusam. Esmaspäeval tegin flaami keele kirjaliku eksami. Väga hull polnud- sain enamik lauseid tõlgitud nii inglise kui ka vastupidi flaami keelde. Kui midagi ei teadnud, kirjutasin prantsuse keeles. Poliitliselt korrektne ;). Samal päeval andsin üle ka oma 1500 sõnalise essee islamofoobiast meedias. Päris keeruline oli ausalt öelda- ma ei ole islamiusulistega väga kokku puutunud ning Eesti ühiskonnas pole see aruteluks tõusnud. Üritasin iga nurga alt analüüsida tuues näiteid nii koraanist, ajaleheartiklitest kui ka uurimustest. Keeruline oli sellepärast, et pidin kujundama enda arvamuse millestki, milles noh... mul polnud erilist arvamust- ma ei erista inimesi ei nahavärvi ega usu alusel. Ma olen rohkem kohutavalt uudishimulik ning tahan teise inimese kultuurist võimalikult palju teada saada. Just eelmisel nädalal arutlesingi ühe Türgi tüdrukuga abielu ja perekonna teemadel- milline on tema arvates õige peremudel, kuidas abiellumine peaks välja nägema, kuidas tema iseloomustab Euroopat ja kuidas tema hollandlasest poisssõber türgi traditsioonidesse suhtub. Väga põnev jutuajamine. Siiski, lõpus otsustasime naerdes, et nõustume sellega, et me ei nõustu.

Vehkelmises oli viimane ametlik trenn ning ma sain täisvarustuse lõpuks selga! Täitsa uskumatu kui lõbus oli. Vehklesin ühe noorema kuti vastu- tal relv liikus täitsa hästi- ning ühe vanema briti vastu- ta sirutas ja sihtis relva otsaga väga täpselt. Lõppkokkuvõttes sain ikka naha märjaks ja käe kangeks :). Peatreener tuli trenni lõpus minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks äkki siit harrastajate juurest tippvehklejate juurde trenni tulla. Väga ahvatlev pakkumine, kuid kahjuks asub viimane koht Mechelenist väljas (nii 30 min. rongisõitu) ja oleks paras ettevõtmine sinna saada. Ei oska praegu küll öelda, mis ma teen. Eks pärast jõuluvaheaega näeb. Kahju, et mul vehklemisjalatseid siin kaasas pole- jooksujalatsid kipuvad natuke ära lagunema kui väga aktiivne olla :D.

Esmaspäeval, nagu Aktuaalsest Kaamerast nägite, oli Belgias üldstreik valitsuskärbete vastu. Kogu transpordisüsteem seisis- rongid, lennujaam, bussid. Isegi kiirteed blokkisid ametühingud ära.Koolid ei töötanud, mõned üksikud poed olid lahti, tänavad nägid päris hüljatud välja. Muidu poleks sellest midagi olnud, kuid kuna just sellel päeval pidi pere lennuk tagasi lendama pidime natuke vangerdusi tegema. Õnneks kontakteerusime mitu päeva varem Estonian Air'iga ning nad olid väga abivalmid ja saime lennukuupäeva ära muuta.

Teisipäevast reedeni oli täiesti hullumeelene koolitööde lõpusprint. Kõikidele rühmakaaslastele tulid ülesannete tähtajad järsku korraga meelde ning hakkasid paanikas igasuguseid asju korraldama ja tegema. Lõppkokkuvõttes sain inimeste käest materjalid kätte ja sai lõuks asjad kokku panna- oli kole peen nikerdamine ülesande täitmise ja inimegode vahel- aga "Tehtud!" nagu üks valimisloosung kunagi ütles. Tegime valmis kultuuridevahelise suhtlemises ühe raamatu ja filmi analüüsi selle aine vaatenurgast ja rahvusvahelises majanduses 50 leheküljelise turustusplaani kohaliku viski müügiks Saksamaale. Ma ei taha hulk aega mitte midagi viskist kuulda... samas kohutavalt mõnus oli neile ülesannetele punkt panna.

Laupäeva ja pühapäeva lõbutsesin väljateenitult täitsa enda moodi: lugesin päev otsa USB standarditest, mikrokontrolleritest ja Assembly programmeerimisest. Niimoodi valmistatakse nohikut :D. Vann, hõõgvein, must leib suitsujuustu ja -vorstiga ka juurde ja nii need jõulud minu jaoks algasidki.

Tuleb välja, et vähemalt minu viimase nädala soov on täide läinud: ilmateate järgi peaks Eestis ikka valged jõulud tulema. Hoidke natuke minu jaoks ka jaanuari lõpus

Tuleb välja, et selle triumfikaare taga oli lennundusmuuseum.

Lõõgastushetk perekonnaga

Dain

14. nädal - lennundusmuuseum ja Tartu vaim

Tere jälle.

Eksamid ja talv hiilib ka siin vaiksel lähemale. Väljas on juba päris jahe ja kui Brittidelt vihma ja tuult tuleb on kõik kokku täitsa krõbe. Esimesed eksamid hakkavad juba järgmisel nädalal: flaami keel kohe homme hommikul (suuline), kultuuridevahelisesuhtluse grupitöö kaitsmine neljapäeval ja rahvusvahelise turunduse viski turustusplaani esitamine reedel. Kuskile sinna vahele pean kaks teist grupitöö kogunemist ära mahutama.

Esmaspäeval oli teine vehklemistrenn. Nüüd sai jälle täiega pandud. Tegime sellist harjutust, kus üks ründab hoides relva ees ja tehes sammu, teine peab võtma kaitse ja kiirelt uuesti sammuga ründama. Esimene astub kaitsega sammu tagasi ja kõik kordub. Eesmärk on teha nn. kaitse-vastus, tunnetada vastase distantsi ja teha torge. Aeglaselt on kõik kena, kuid kui kiirelt seda teha näeb see päris hull kolkimine välja. Lõbus :D. Viimaseks trenniks lubati mulle täisvarustus hankida- siis võiks juba väikese võistluse teha. Saab võrrelda vene-eesti vehklemisstiili belgia omaga.

Teisipäeval sain ühe oma grupitöö jooksma lõpuks. Tuli välja, et kogu uhke organisatsiooni- ja inimresursiteooria taga olin ma ära unustanud põhilise komponendi- kommunikatsiooni. Täpsemalt olin oma rühmakaaslastega suhtlemiseks valinud vale meetod- kui minu arust said kõik asjad tehtud ja räägitud Internetis, siis nad töötasid kõige paremini silmast-silma suheldes. Selle tõttu mõistsime üksteist erinevalt, tekkisid arusaamatused ja nii need asjad allamäge läksid. Kui uued suhtluskanalid valisime ja avatult probleemidest rääksime saime töö jälle käima. Ausus ja otsene suhtlus - kaks väärtust, mida ma kõrgelt hinda, ja ometigi libastusin. Hea kogemus sellegipoolest.

Sellel samal päeval oli mul ka ettekanne Eesti finantssüsteemist. Andsin lühikese ülevaate pangandus- ja aktsiaturust ning lõpetasin põhjuste loeteluga, miks peaks Eestisse investeerima. Ausalt öelda tundub Eesti siit väljastpoolt vaadates väga ahvatlev- odav tööjõukulu (866€ keskmine palk - 1946€ Belgias [neto]), e-riik, e-kodakondus. Küsisin ka nende käest kui lihtne on Belgias firmat teha ning kui ütlesin, et Eestis on kiirusrekord ~5minutit (EASi esindaja rääkis kunagi loengus) läksid kõigil silmad suureks ja loenguruumist kostus ohkeid. Uhke on olla eestlane.

Kolmapäeval sai minu eelmise nädala missiooni eduka lõpplahenduse. Nimelt otsustasin Belgia postisüsteemist läbi murda, et lõpuks ikka pakk Eesti poole läkitada. Postindus pole tavaliselt väga keeruline, kuid see teha flaamikeelseks on ikka hull küll. Tuli välja, et on erinevad tariifid kui kasutada karpe, suuri ümbrikke ja nn. turvalisi ümbrikke. Lõpphind sõltub veel ka asjukohast ja kaalust ning vastav pakend tuleb valida kas Belgia siseseks või rahvusvaheliseks saadetiseks.Huh. Mis seal ikka, võtsin postkontoris vist kokku kolm korda järjekorranumbrit, küsisin palju lolle küsimusi ja kuigi ma lõpuks 40 grammiga natuke puusse panin (oleksin võinud natuke šokolaadi vähemaks süüa, et odavam tuleks, kuid mul hakkas kahju), sai pakk saadetud ja kuus päeva hiljem see ka kohale jõudis. ;)

Neljapäevast teisipäevani näitan oma perele Belgiat. Oleme jõudnud külastada Brüsselit ja Genti- sellised tavalised turismikohad ja nautukese hulkunud pisikestes poodides. Pagana külm on ringi jalutada, kuid õnneks pole kohvikutest siin puudus. Külastasime ka lennundusmuuseumi! :D Minul loomulikult terve päev nägu kõrvuni. Väike angaar, kuid otsast-otsani õhusõidukeid täis. Nii äge. Pilte on ka, kuid kuna venna telefon juksib, siis läheb natuke aega, kui ma need üles jõuan panna. Pärast lennundusmuuseumi kohtasime ka oma teel hr. Ansipit, kellega rääksime loomulikult natukese lennukitest ja soovisime üksteisel jõudu. Eesti asi.

Angaaritäis lennukeid

Peale selle, et minu külmkapp nüüd sõna otseses mõttes upub verivorstidesse, MUSTA leiba ja hapukapsasse, ei juhtunud midagi muud väga huvitavat. Jõuludeks olen ma valmistunud. Või noh, arvestades seda toidukogust siis vähemalt aasta aega ei peaks ma enam poes käima. Aitäh.

Vooditäis Eestit.

PS. Tänu Eesti tahvlinätsule sain oma paberist lumehelbed üles panna. Iga advendi kohta üks. Tekitab natukesegi lume tunde.

Hoidke mütsidest kinni ja valgeid jõule,
Dain

13. nädal - vehklemine ja tippsport

Hei,

üks tõsiselt töine nädal sai seekord seljataha jäetud. Sain peaaegu kõik ripakil asjad ära teha ning nagu Murphi seaduse järgi ikka- enamik asju, mida ma olin kuu aega edasi lükanud võtsid nii 15-60 minutit, et ära lõpetada. Natuke naljakas ka, kui mitu korda peab ühte viga tegema, et see lõpuks kohale jõuaks :) ?

Kodus hakkasin ringi vaatama ning jäi selline tunne, et midagi on puudu. Tuleb välja, et ma olin oma särgi kuskile ära kaotanud. Ainuke võimalus- jõusaal. Ainuke probleem- see oli peaaegu kaks nädalat tagasi. Eestis pole sellisel juhul üle üldse mõtet üritama hakatagi, kuid kuna Belgia ausus tundub päris kuulus olevat, mõtlesin niisama ikka sealt läbi hüpata. Ja ennäe- töötaja tõmbaski leti tagant minu kadunud särgi välja. Väike aga hea algus nädalale.

Sellel nädala võtsin ennast kokku ja täitsin ühe missiooni ka linnas ära. Samamoodi olen seda pikalt edasi lükanud, kuid lõpuks otsustasin, et enne koju tagasi ei tule, kui eesmärk on täidetud. Oli mugavustsoonist väljaminek küll, oli küll keeruline, kuid lõpuks sain hakkama. Vabandust, et nii kaudselt sellest räägin. See on sellepärast, et tulemust näeb loodetavasti alles järgmisel nädalal ning nagu minu tuttvad teavad, räägin ma asjadest alles siis kui nad ära tehtud ;). Järgmisel nädalal saan loodetavasti oma seiklustest pikemalt jutustada.

Trenni on korralikult tehtud. Ikka nii korralikult, et pidin korraks isegi pausi võtma, kuna enam ei saanud hästi liigesvalude pärast, nagu vanainemene, magama jääda. Tõenäoliselt oli algus natuke liiga järsk (2xujumas, 1xjalgpall, 1xTai Chi, 1xABS) ja kuna ma pole leidnud korralikku ja odavat energiajooki jäi tõenäoliselt toitainetest puudust. Tippspordi juurde on ikka päris raske tagasi pöörduda, eriti kui ajagraafik on nagu ta on. Vähemalt olen kõik oma treeningalad peale laskmise siin Mechelenist üles leidnud.

Sellega seose tuli meelde, et esmaspäeval sai ju esimest korda vehklemas käidud. Nii kodune tunne tuli peale. Belglastel on kõvasti parem varustus kui meil- tipptasemel ülikonnad ja relvad ning isegi juhtmevaba aparatuur, mida ma pole Eestis näinud. Igatahes, seal trennis olin mina koos hiinlastest Erasmus tudengitega. Väga mõnus oli- kõik asjad on mul ikka endiselt meeles. Samas, aju teab, mida teha, kuid kuna pole trenni teinud, ei jaksa lihased järgi tulla. Jällegi harjutamise asi. Loomulikult, kui lõpuks oli minu kord tuli ja ma relva kätte (prantslase kahjuks) ja ülikonna selga sain, ei hoidnud ma ennast tagasi. Vehklesin hea mitu minuti ühe mehega, ta kahjuks rohkem ei jaksanud. Homme loodan ikka korralikult harjutada saada.

Klassikaline grip

Prantslane

Spordiga ja üldse kõigega on nii, et sa hakkad seda kõige rohkem hindama siis kui sul enam seda pole. Tüüpiline inimloomus. Vahel kui ikka sai kuus korda nädalas 4-5 tundi trenni tehtud siis hakkas esialgne siht ikka ära kaduma, miks üldse see ala sai valitud. Nüüd aga mõistan kui palju ikka moodne viievõistlus on mulle juurde andnud ning kuigi alad iseenesest on päris rasked ning perfektsust üheski neist pole võimalik saavutada naudin ma siiski iga hekte trennist. See hetk, kui suudad vastse kaitsest läbi murda ja torke sisse anda, see hetk, kui ratsutad ilma vigadeta parkuuri, see hetk, kui pärast kuude pikkus treeningut hakkavad lõpuks ujumise ja jooksmise ajad vähenema ja see hetk, kui saad lõpuks ometi laskmisel tabamisprotsendiks 90. Sinu suurim konkurent oled sa ikka ise ning enda võitmisele pole midagi võrdväärset.

Selline oligi minu nädal. Tegelesin koolis rassismiprobleemide analüüsiga, võtsin lõpuks investeerimisportfelli haldamise jama ette (teine prantslane on kaduma läinud), lõpetasin enamiku jäänukkodutöödest ja tegin edukalt ühe tööintervjuu ära. Järgmine nädal kulub majapidamise ettevalmistamisel, kuna kodused tahtsid mind vaatama tulla. Kui asju edukalt planeerin ehk õnnestub kodutöödevabalt nendega koos lõbutseda.

Loodan, et teil tulevad ikka valged jõulud :)
Dain

12. nädal - motivatsioon ja distsipliin

Tere jälle.

Uskumatu, kuid juba olen 12 nädalat siin vahvli- ja õluparadiisis ringi askeldanud. Tegelikult on koolitööd jäänud vaid kuni jõuludeni ja siis ongi eksamisessioon. Mootor juba tasakesi soojeneb. Jõuludeks ma kahjuks koju ei tule, lihtsalt pole võimalik, kuid hangin omale vähemalt tikutopsi ja saan oma väikese küünlaga natukesega jõulumeeleolu teha. Paberist lumehelbed sai viimati vist viiendas klassis tehtud, vaja siin vaid käärid ja paber kuskilt hankida :). Siin on loomulikult maa must ja sooja nii 2-10 kraadi ringis.

Nagu ma eelmisel nädalal motivatsioonist kirjutasin, proovisin uut eesmärgistamise meetodit, et ennast natukene efektiivsemalt tööle panna. Tulemus: 25:75. Ehk nädala esimene kolmandik läks väga hästi- sain peaaegu kõik päevaülesanded tehtud, kuid lõpp vajus ära. Mis seal ikka, ei oodanudki uue harjumuse juurutamisest sajaprotsendilist edu. Teadlaste sõnul kulub selle jaoks keskmiselt 28 päeva, varieerub inimeseti. Natuke pahane olin ikka. Eks osad ülesanded jäid ikka enda laiskuse taha pidama ka, kuid kui probleem algpõhjus on identifitseeritud on võimalik selle kallal tööd teha ning lõpuks see elimineerida. Proovin nüüd järgmisel nädalal uuesti. Mul on paar uut nippi, mida ma tahan proovida, ning lõppude-lõpuks on parem seda teha praegu kui keset eksameid.

Minu enseotsingute vahelt midagi lõbusamat ka vahele. Selle reedel korraldasid minu buddy'd rahvusvahelise õhtu, mille eesmärgiks oli koguda Erasmustudengid kokku, proovida erinevate maade roogi ja tutvuda kultuuridega nii läbi tantsu kui ka muusika. Ehk ei ole midagi imestada kui ühel hetkel avastasin ennast tantsupõrandalt ühes käes vahvel, teises käes nacho ja jalad vihtumas salsat. Tegelikult väga rahvusvaheline see õhtu ei olnud, kuna seal oli leedukas, teksaslane (on see õige eesti keel? :D ) ja mina, eestlane. Ülejäänud olid belglased. Hoolimata väga naisterohkest seltskonnast (mina, üks belgia poiss ja ~10 tüdrukut) oli päris huvitav, nalja sai ning võimaldas vahepeal kogunenud stressi maandada.

Siinsete vahenditega kõige eestilaadsem toit: 24 kartuli- ja koorekotletti suitsujuustutükiga.

Sporti sa ka viimaks ometi kõvasti tehtud. Tai-chi (eelviimane kord mul käia), kaks korda ujumas (~1,5 km) ja siis poolteist tundi jalgpalli otsa tegid minust ikka laupäevaks ikka täitsa seebi. Oleksin peaaegu siesta tahtnud teha nagu hispaanlased soovitasid. Aga ma tean- kui ma kord päeva ajal silma kinni lasen siis olen ma ärgates veel unisem. Lisaks veel ajab see minu niigi olematu unerütmi sassi. Tõenäoliselt vahetangi oma jõusaali treeningud ujumise vastu- saan palju ühtlasema terve keha treeningu ja hoian raha kokku ;) . Kui järgmisel nädalal kolm korda basseinis saaks käia oleks see super- 6km nädala peale võiks praeguse vormis juures täitsa tehtav olla. Vähem kui tavaliselt, kuid proovin vähemalt.

Rühmatöödega on nagu ikka. Kui ma alguses üritasin inimestele vastu tulla, siis nüüd olen suhteliselt jäiga hoiaku võtnud- ise vastutab oma tegemata tööde eest. Kolm-neli aastat ülikoolis veedetud, vähemalt mingisugune ajaplaneerimise tunnetuski võiks selle aja peale tekkinud olla...

Okei. Ei taha kulm kipras teemaga lõpetada. Ütlen hoopis seda, et ma pean lõputöö peale hakkama mõtlema. Sellel nädala potsatas minu postkasti kiri, kus paluti hääletada kahe erineva lõpuaktuse kuupäeva vahel. Lõpuaktus. Kuupäev. Juba? Jupp aega vaatasin seda kirja ja ausalt öelda ei ole see mulle ikka kohale jõudnud, et lõpetamine võib nii lähedal olla. Loomulikult nagu alati on mul igasuguseid mõtteid ning üks nendest on kahtlus, ei, pigem praktiline kaalutlus, kas ikka see aasta lõpetada. See on suhteliselt keeruline teema ning ma mõtlen selle üle.

Nagu ma lugesin on püha Eestimaa uputatud valmishullusesse. Ma ei saa aru, miks iga aastaga läheb sobiva kandidaadi leidmine, vähemalt minul, järjest raskemaks. Võiks arvata, et kui riik kogenenumaks saab läheb aastatega lihtsamaks, kuid ikka suudab keegi lõpuks mingi supi kokku keerata. Ei tea. Nagu kunagi saunas sai räägitud- selle asemel, et ehteestlaslikult nina krimpsus soiguda, tuleb ise noorte erakond luua. 1000 liiget ja asi ants :D.

Püsige soojas ja säilitage kainet meelt.
Dain

11. nädal - vaimustused ja koolitöö

Ja jällegi on üks nädal mööda saanud.

Kudagi kiirelt läks seekord, kuigi midagi väga erilist ei teinud. Täitsa lõpp- kui nüüd mõelda, siis ma olen siin Belgia saarekesel olnud varsti kolm kuud. Kolm kuud naeru, valu ja excelit. Nüüd ongi jäänud viimased tunnid detsembris, vaheaega ja siis tuleb ajud täistuuridega uuesti tööle panna, et eksamitel hästi teha.

Tegelikult tahaks mootori juba praegu tööle panna, kuid tsiteerides head töökaaslast ja pilooti lennundusettevõttest, kes küsis iga aevastuse peale: "Varajane süüde?", siis jah, kütusesegu ja süütega on viimasel ajal tõesti probleeme olnud. Mul on nimelt selline tore harjumus asjadest vaimustuda. Kui mingi asi hakkab mind huvitama siis ma uurin iga viimase kui detaili selle kohta välja ja õpin või uurin seda niikaua kuni probleem, mis ajendas mind seda üleüldse uurima, on lahendatud. Sisuliselt sulgun oma tuppa ja uputan ennast 2-7 päevaks raamatutesse ja Interneti teadmisteavarustesse. Tänu sellel harjumusele tean ma natuke orbitaalmehaanikast, keemiast, mikrokontrolleritest, elektroonikast, numbriteooriast, krüpteerimisest ja jumal teab millest veel. See on kohati tore, produktiivne ja päris lõbus, kuid sellel harjumusel on ainult üks negatiivne külg- kõik muud asjad, mis tuleb selle 2-7 päeva jooksul ära teha, jäävad tagaplaanile. Ma võin rahulikult lugeda 8 tundi levinumatest vooluringi arvutamisemeetoditest, kuid kui on vaja üks tund esee peale kulutada siis jahm....

Igatahes, pärast tänast motivatsiooni-Skybitamist, ma arvan, et tean, kuidas seda ära kasutada. Metsik töövõime on olemas, vaja on vaid "vaimustuda". Lahendus? Vaimustuda kodutöödest :D. Kõlab totralt, kuid mul on see paar korda varem välja tulnud. Kui ma kirjutasin oma uurimustööd Eesti Lennuakadeemia konkursi jaoks siis ma sattusin sellest protsessist niivõrd hasarti, et lasin peaaegu 72h jutti klaviatuuril klõbistada. Kui ma saaksin selle sama tunde tavatöödele, mitte ainult suurtele väljakutsetele, üle kanda, võiksid tulemused olla... noh... vähem stressitekitavad (ega see meeldiv tunne pole, kui ikka 3-5 kodutööd kukil ripub). Strateegia on mul nüüd selle rakendamiseks olemas, praktiseerima hakkan juba homme. Eks järgmisel nädalal kuulete, kui efektiivne ma olin ;)

Muude uudiste kõrval- palju õnne esimese lume puhul, Eestimaa! Siis kui need uudised minu jõudsid jõin aknaluala Cappuchinot ja nautisin 16 kraadist päikesepaistet. Tegelikult ma ikka igatsen lund. See talv tahaks vähemalt midagigi teha- vähemalt ühe lumeingli Akadeemia ukse ette. Jõuab, jõuab. Siin teen kas või paberitükkidest kunstlund kui vaja jõultunnet tekitada.

Erasmuslastest lahkuvad kaks prantslast. Üks katkestab õpingud oma ülikoolis, teine oma Erasmuse programmi siin. Õppisid samamoodi minuga koos ärijuhtimist. Ma tõesti ei tea tagamaid sellel sündmusel, kuid fakt on see, et nüüd oleme kahest grupiliikmest ilma ja tuleb investeerimisportfelli juhtida kahe hispaanlasega. Hambad risti ja töötame edasi, mis seal ikka, võib-olla õppejõud halastavad.

Pilt veel sellest ajast kui T-särgi hooaeg oli

Natuke liiga palju aega, higi ja lennukikütust on selle seikluse peale kulutatud, et tagasi pöörata. Tuleb ajutised turbulentsid ära kannatada ja edasi rühkida. Kodulennujaam ei ole kaugel ja kütust mul jagub.

Dain

10. nädal - messkonnatöö ja mõttepaus

Hei, Eesti rahvas.

Seekord jäin oma kirjutamisega natuke hilja peale. Viimasel hetkel- pühapäeval- "ärkasid" lõpuks mõned minu grupikaaslased ja hakkasid paanikas igasuguseid kodutöid tegema. Kuna see eeldab ühist koordineerimist pidin oma pühapäevaõhtuse vanni vahetama Skype kõnede, Exceli ja Google Translate' vastu. Kui viimaks asjadega valmis sain, olid silmalaud nii rasked, et vajusin kohe voodisse magama ära. Blogi jätsin tänaseks.

Igatahes, nagu juba mainisin on meil päris palju grupitöid. Palju all mõtlen ma ikka väga palju. Seitse ainet ja viies neist mingisugune meeskonnatöö ülesanne. See tähendab viit gruppi, mis tähendab umbes 20 erinevat inimest, mis tähendab mitmeid tähtaegu, mis tähendab alaülesandeid, mis tähendab head koordineerimist ja mis kõik kokku on paras segadus. Vahel on mul küll tunne, et ma olen ainuke grupis, kes teab, mis peab tegema ja ka teeb midagi. Oeh. Ülesanded on ka niivõrd suured, et üksinda ei anna ka neid ära teha, kuid kui sinu grupikaaslased lihtsalt ei vasta sinu sõnumitele ja sul on ikka vaja hinne kätte saada on tulemus paras stressipundar. Nagu ma ühele kaaslasele ütlesin: "See, et sa silmad kinni paned, ei muuda seda ülesannet olematuks". Üheltpoolt vaadates paras jama, teiseltpoolt väljakutsuv meeskonnajuhtimise ülesanne. Eks ma loen tarku raamatuid ja vaatan, kuidas ma inimesed koos töötama saaksin panna. Lihtsalt, väsitav on.

Okei. Vahel on ikka hea natuke vinguda, peaasi on seda mitte harjumuseks muuta. Lisaks grupitöödega jõukatsumisele olen hakkanud muudele asjadele ka mõtlema. Täpsemini minu senisele elule, õnnestumistele ja läbikukkumistele, asjadele, mida ma tahan saavutada ja luua, elementidele, mida ma tahan muuta.Tavaline pühapäevaõhtune sügav värk. Mul on Akadeemisse tulemist saadik tegelikult plaan olemas olnud- kirjutatud Nõukogudeaegsesse kaustikusse ja peidetud topeltpõhjaga sahtlisse. Samas, see oli 3, ei... varsti 4 aastat tagasi ja selle ajaga on väga palju muutunud. Kuhu see aeg läks :) ? Olen leidnud sõpru ja vaenlasi ja olen hoidnud kinni oma väärtustest ja uskumustest, kuna tean, et need on miski, mis mind defineerib. Olen rääkinud oma eriala professinaalidega ja tundnud ennast iga kord rohelise algajana. Kuid ma olen oma nõrkuseid tunnistanud ja nende kallal tööd teinud ja viimaks elimineerinud või muutnud need marginaalseteks. Aeglaselt, tõepoolest- kiirus pole mul kuigi hea olnud, kuid samm-sammu haaval ikka edasi. Vahel ka kaks või kolm tagasi, kuid suund ja progress on sama.

Nüüd siis olen jõudnud sellise ristteeni, kus tuleb hakata otsuseid langetama ja uut plaani koostama. Selles suhtes on see Erasmus programm ka mugav- kõik võimalikud tähelepanu rikkuvad tegevused ja asjad on mul kodukandis ning siin olen puhtalt vee, leiva ja omaenese motivatsiooni peal kui nii võib öelda. Mitte et vahel ei oleks hea kellegi peale toetuda, lihtsalt ei tohi sellest sõltuvusse sattuda ning enda tugevuse unarusse jätta. Mind ikka ja jälle üllatab, mida on inimene piiratud ressurssidega võimeline saavutama. Näiteks needsamad Hiina tüdrukud, kellega koos sai Tõnis Mäe laule kuulatud- nende inglise keel ei ole väga hea ning selle tõttu oli neil ka üürilepingu õigesti mõistmisega ja loengutega probleeme, kuid nad ei jätnud jonni ning pingutavad kogu täie eest. Mõned õhtud kui välja peole lähen näen nende aknast arvutikuma ning aknalauda, mis on õpikuid ja sõnastikke täis kuhjatud. Ja sel ajal kui teised lihtsalt on, muutvad nemad päev-päevalt, tund-tunnilt paremaks. Loomulikult, kui mitu tuhat kilomeetrit lahutab sind kodust ning kõik taganemisteed on ära lõigatud ei jäägi muud üle kui kohaneda ning anda endast parim.

Tahtsin natuke sügavamat uba ka maha panna :). Muidu loete muudki minu laaberdamistest ja pidudest, kuid mis argipäeviti minu peas toimub on senini tagaplaanile jäänud. Jutu mõte oli öelda, et asjad hakkavad tasakesi paika loksuma ja mul hakkab uus visioon ja eesmärk silme ees teravnema. Eks ma pean jälle kulunud paberi ja kirjutusvahendi välja otsima, panema tee- ja vannivee hakkama ja midagi monumentaalset sealt pastakast välja imema. Üks väga hea tsitaat, mis ma oma suure lugemishooga olen jälle kuskilt üles korjanud, võtab minu mõtted hästi kokku: „I rather live a life of 'oh wells' than 'what ifs?’ “.

PS. Haldi, mul on väga hea, et sa selle stipendiumi said. Alguses olin loomulikult ehteestlaslikult kade :), kuid kui ma kujutasin sind keel suust väljas kuskil Lõuna-Prantsusmaal seda eseed kirjutamas ja, teades sind, ülihoolikat lõpuvormingut tegemas (kontrollides sõnastusi ja tsiteeringuid), siis kõiki sinu kunagisi ja praeguseid pingutusi arvestades sa tõesti väärid seda.(Y)

Olge tublid ja ärge külmetage,
Dain

9. nädal- Brüssel ja Pariis vol 2

Hei,

nüüd on asjad natukese maha rahunenud ning saan lõpuks oma eelmise nädala tegemised kokku võtta. Lihtsalt uskumatu, mis kõik võib juhtuda kui planeeritult hetkeemotisooni ajel reisida.

Kõik sai alguse sellest, et Liis tuli nädalaks mulle külla. Näitasin talle Mecheleni, rääksin niipalju ajaloost kui mulle meelde oli jäänud ning maitsesime Belgia friikartuleid ja torbikukujulis komme. Kuna tahtsin talle vähemalt veel ühte linna näidata ja kuna Brüssel on niivõrd lähedal jäigi valik selle kasuks. Pühapäeva hommikul alustasime ja kõndisime üheksa (!) tundi linnas ringi. Kuna selle reisi ettevalmistamiseks väga palju aega ei olnud siis otustasime tundeng-ekskursiooni kasuks: see tähendas, et vaatasime kaardi pealt, mis üks või teine huvitavam hoone või kirik oli, ning kõndisime sinna juurde. Kui tahtsime, lugesime ajalugu, kui mitte, imetlesime gooti stiili parimaid näiteid. Aga ports pilte on parem kui tuhat pissivat kujukest:

Väga lahedate pisikeste poodidega galerii

Tähtis torn

Üks paarist miljonist pildist on nüüd ka meie kollektsioonis

Lennuk. Hoone jäi kogemata pildile.

Atomiumis.

Leidsime Anspi üles.

Euroopa Parlament? - Tehtud.

Jalad olid ikka jumal kapsad pärast seda aga pingutasime julgelt lõpuni, sest järgmisel päeval ootas juba Pariis. Otsus sinna minna tuli täiesti eskprompt- "Lähme Pariis?" "Ok. Kauaks?" "Kaks päeva siis ei pea kiirustama?" "Ok." "Päriselt või? "Jah, miks mitte." Planeerimine oli küllaltki keerukas ja vähemalt mind natuke murelikuks tegev- kas minu prantuse keel on piisavalt hea, mis kellajal bussi peale peame jõudma, kas kõik asjad on kaasas, millise metroorongi peale peame minema, milline on õige peatus jne. Huh.Vahel vaatasin kaarti ja kella vist rohkem kui Pariisi ennast, kuid saime edukalt käidud.Nägime Eiffeli torni, Notre Dame, Sacré-Cœur, kõndisime mööda Seine jõge ja mööda öist Pariisi, põgenesime tänavakaupmeeste käest, einestasime Champs-Élysée kohvikus ja palju-palju muud. Mälestusi on rohkem kui jõuaks kirjutada ja piltidele jäädvustada.

Brüssel-Pariis. 1, 2, 3, start!

La Basilique du Sacré Cœur de Montmartre

Eiffeli torn?- Tehtud.

Arc de Triomphe

Musée du Louvre. Checki seda panoraamipilti.

Terve sild täis miljoneid lukke, miljoneid unistusi.

Cathédrale Notre Dame de Paris. Väiksem kui ma ootasin.

Vot nii suur oli see Panthéon.

Place de la Bastille

Pariis oli kõike seda, mida ma ootasin. Tõepoolest nagu mõned mu tuttavad olid öelnud on Pariis mõnus vaid vaatamisväärsuste lähedal. Juba teises tsoonis olles oli öösel juba natuke kõhe, kuid kui mitte silmkontakti teha ning anda mingisugustki põhjust pikemaks vestluseks sai hakkama. Päeva ajal õnneks nii hull ei olnud ning sain ennast natuke lõdvemaks lasta. Kokkuvõtvalt väga kena linn ja kui kunagi rohkem aega on tahaks ühe korraliku muuseumite tuuri ka ära teha.

Belgia juures ongi väga mõnus, et see asub täitsa Euroopa südames. 2,5 tundi Pariis, Amsterdami, Luxemburgi, 3 tundi Londonisse ja Saksamaa piirile. Bussiga reisimine ei ole teab kui kallis ka ja kui jagub vaid jaksu kõikidest transpordirdisüsteemidest ennast läbi süüa ja kõik asjad hoolikalt ning paraja ajavaruga planeerida saab kõigega hakkama.

Lisaks väga heale ja supertoredale nädalale andis see seiklus täpselt õigel hetkel kõva motivatsiooni ja tahtmise edasi rühkida. Kui on ikka mõnevõrra logiseva prantsuse keelega Pariisi metroos seigeldud, siis tunduvad igasugused eseed ja grupitööd köömena selle kõrval. See seiklus andis justkui juurde eneskindlust, et piisava pealehakkamise korral on kõik võimalik. Vaja on vaid noh... peale hakata :).

Olge teie Eestis ka tublid. Kole palju draamauudiseid tuleb viimasel nädala sealtkandist. Mina süüdistan ilma.

PS. Mul hakkab vist natuke  koduigatsus tekkima enne jõule.

8. nädal - Brüssel ja Pariis

Hei,

lihtsalt ei jõua kirjutada. Kõndisime Liisiga 9 tundi järjest mööda Brüsselit ringi. Nüüd 6 tundi magada ja siis Pariis kaheks päevaks. Päriselt kohe.

Kirjutan kõigest pikemalt järgmise nädala pühapäeval. "Kõik on nii äge" - :D.

7. nädal - eksport ja kitarr

Hei, jahe Eestimaa.

See nädal oli rohkem sprindi moodi kui ma arvasin- kõik õppejõud kuhjasid meid koduste töödega üle ning ega väga aega millegi muu jaoks ei jäänud.

Esmaspäeval oli rahvusvahelise turustamise aines tagasiside aeg. Rääksime õppejõule, kuidas me oleme analüüsinud omale määratuid riike (Saksamaa, Uus-Meremaa ja Jaapan) ning kuidas on info kogumine olnud. See tegelikult terve kursuse kõige tähtsam ülesanne- sellest sõltub meie lõplikhinne. Ülesandeks on kõigepealt väikestes gruppides analüüsida kolme erinevat riiki- millised on majanduslikud näitajad, inflatsioon ja loomulikult, kuna meie müügiartikkel on siin Mechelenis tehtav viski, siis alkoholipiirangud. Teises faasis laseme kogutud informatsiooni läbi mudeli ning filtrite ja anname igale riigile hinnangu. Kolmas faas on juba konkreetse turustusplaani loomine. Lennupiletitest võib tunduda asi natuke kauge, kuid täpselt samasugused analüüsid tuleb ka lennunduses läbi viia.

Teisipäeval sain lõpuks juuksuris käidud. :) pea-aegu kolm korda kallim, kuid lõng oli juba nii pikaks läinud, et oleksin võinud varsti mõne metal bändiga ühineda.

Kolmapäv oli jälle Tai-Chi päev. Ei tundu küll, et ma väga osavamaks läheksin, kuid paralleelid karatega on ikka päris tugevad. Pärast trenni rääksime sensei'ga natuke juttu chi'st ja selle suunamisest ja üldse võitluskunstidest. Mulle hakkab tasakesi meenuma, miks ma viis aastat karatega tegelesin... :)

Neljapäeval oli vabatahtlikult kohustuslik kinoskäik. Aines "kultuuridevaheline suhtlus" analüüsime stereotüüpe ja nn. stampmõtlemist ja kogu õpitu võttis suurepäraselt kokku film "Crash" (2004). Sisuliselt räägib see erinevate inimeste igapäevaelust ja kuidas nad taluvad diskrimineerimist ja valestimõistmist. Kohati läks üle vindi ja natuke palju õnnelikke lõppe, kuid kokkuvõtvalt täitsa hea film.

Õhtupoole sai tähistatud järjekordset kolmiksünnipäeva ja üle hulga aja venis õhtu kella kolmeni välja. Kuna põrand oli libe, leiutasin ka paar ägedat tantsusammu- panin midagi swingi'st ja MJ stiilist kokku. Rahvale meeldis.

Reedel sain omale lõpuks kitarri! Kuna ma käsin eelmisel õhtul peol sattusin rääkima ühe sünnipäevalise sõbraga ning täiesti juhuslikult tuli välja, et tal on mitu kitarri kodus, mida ta on hea meelega nõus laenama. Kaup oligi koos ning lubasin talle järgmisel korral hea mitu õlu välja teha. Tol õhtul mängisin esimese hooga nii palju, et järgmisel päeval pidi kitarr nurgas seisma, kuna sõrmed lihtsal ei kannatanud rohkem. Aga äge jah, nüüd saan jälle edasi harjutada. Kolm kuud pausi oli natuke palju.

Üleüldiselt võtsin seda nädalat rahulikult, eriti arvestades seda, et jäegmisel nädala on vaheaeg. Vahel on lihtsalt mõnus mitte-asjalik olla ning vabamalt võtta. Järgmisel nädala alguses teen oma viimased kodutööde riismed ära, siis on terve nädal hooleta. Tahaks ikka veel kuskil reisida, kuid natuke talveund on vist sees.

Loomulikus olekus

Olge tublid!

6. nädal - 502 astet ja elektrikitarr

Hei,

see nädal oli juba täielikult koolitöödele pühendatud. Samas see ei takistanud mul oma Erasmus buddy' dega väljas käia, paadiga sõita ja torni otsa ronida- kui aega õigesti majandada siis jõuab kõike teha.

Kõigepealt kohtusin teisipäeval esimest korda oma buddy'dega ehk siinsete tudengitega, kes on määratud meid, Erasmus tudengeid, mitteametlikus keskkonnas juhendama ja aitama. Väike tõrvatilk vastuvõtva ülikooli meepotis on see, et ma olen buddy'sid oodanud juba maikuust saadik ja alles nüüd, kui mul on asjad enam-vähem paigas saan nendega kontakti. Niivõrd palju lihtsam oleks olnud kui oleksin enne siia saabumist seda infot saanud, kuid mis seal ikka. Buddy'd on väga toredad ning tuli välja, et koos teiste selles grupis olevate Erasmuslastega olen ma ainuke meesterahvas 9 naise hulgas. Oh jah :)

Kolmapäeval tegin lõpuks selle paadisõidu koos tornironimisega ära. Alguses plaanis ma hoopis ratsutama minna, kuid kui rääksin ühe Türgi tüdrukuga siis ta ütles kui väga ta oma hobust taga igatseb ning ratsutamisest puudust tunneb ning otsustasin temale selle koha anda. Mul oli ka kunagi oma lemmikhobune ning kuigi ta pidi vanaduspõlve veetma minema ja ma ei ole teda pärast seda näinud, siis saan täitsa aru, mida ta tunneb. Hobusevõõrastele inimestel võib see väga "pehmo" jutt tunduda, kuid kui ikka 5 aastat sama hobusega sõita siis ikka tekib mingisugune side. Suhtud temasse rohkem kui sõpra kui tavalisse pudulojusesse.

Okei, kaldusin natuke teemast kõrvale. Alustasime romantilise paadisõiduga mööda kitsast Mecheleni kanalit- uhked kaatrid, villad ja kerge uduvihm käisid asja juurde. Sõit oli oodatus lühikesem, kuid sellegipoolest nauditav.

Money, money, money

Pärast seda oli juba päris pimedaks läinud, kuid torni ronisime sellegipoolest. 502 astet kui täpsem olla. Vahekorruste peal saime jalga puhata ja tutvuda kellamehhanismi ja kelladega. Loomulikult lõin kogu Mecheleni rõõmuks ise paar korda ühte suurt kella ning klimberdasin väiksemate peal. Proovisin küll vaikselt mängida, kuid seda oli päris raske teha kui kellad on sinust suuremad- iga vale noot oli kenasti üle terve linna kuulda :D.

502 sammu kõrgustesse

St. Rumbold's katedraal

Professionaalne kellamängija tööpostil

Vot nii suured kellad

Romantika, romantika...

Need pildid on muidu minu tuttavate võetud, sest minu seebikarp otsustas, et kui just 120% päikesevalgust pole, siis tema pilti ei tee. Peaks hakkama vist uue aparaadi peale mõtlema... .

Tegelikult oli selle nädala tippsündmuseks ikkagi minu hamba kordasaamine. Nagu mu sõbrad teavad, siis ma olen üldiselt täitsa külma kõhuga, kuid seekord oli esimene kord kui mul enne arsti närvi sisse lõi. Õnneks ei olnud asi nii hull kui mulle tundus- saime napil enne närvi jaole ning hambatõmbamiseks ka ei läinud ja seitset nahka ka minu käest ei kooritud. Oli isegi odavam kui Eestis. Lõpp hea, kõik hea, kuid koju jõudes pean küll hambaarsti vahetama.

Sellel nädalal uurisin ringi, kas äkki õnnestub kuskilt ikka kitarri hankida- tahtmine mängida on nii suur. Küsisin kitarripoest, kas oleks võimalik äkki laenutada, kuid kahjuks nemad sellega ei tegele. Sellegipoolest sain (esimest korda) proovida elektrikitarri- täpsemini Cort Gasoline 1BKS.

Tegemist on ühe vähem tuntud brändiga ning ta ei ole Belgias eriti levinud. Heli oli selline väga puhas ja viimistletud- väga mõnus oleks seda läbi efektiblokkide lasta. Kahjuks on aga kolm kuud oma töö teinud ning minu näpuosavus päris madale langenud. Vähemalt oli lõbus ning oleks raha, ostaks selle isegi ära. Hakkasin netist juba "tudengivõimendite" skeeme uurima, kuid enne kui põhiasjad korras pole, ei hakka mugavustega tegelema.

Tervest majast kadus täna õhtul Internet niimoodi ära, et lõikas mul Skype kõne julmalt ära. Majahoidja jahus midagi viirusrünnakust, kuid ma näen omaenese arvutis, et DNS server lihtsalt ei tööta -_-. Ddos, võib-olla, kuid see on juba teenusepakkuja mure. Oi kui pahane ma olin.....

Selline mu nädal oligi. Kui päeva kohta võtta, siis ei olnud midagi väga erilist, kuid kui terve nädala kokkuvõte teha siis tuli jälle üks korralik esee. Järgmisel nädala tahan ma kohe kindlasti kuskile reisida, olen juba liiga kaua ühes linnas paigal olnud. Vaja vaid kaamera hankida, kaardid üles otsida, jne. Küll jõuab.

Täna oli 22+kraad meil siin. Kuulsin ja nägin, et Eestis hakkaks justkui talv :D.

Ärge väga tatiseks minge,

5. nädal - t'ai chi ja quatro sünna

Hei,

see nädal on lendas ikka väga kiiresti. Vasikavaimustus hakkab üle minema ning tasapisi hakkab kindel rütm tekkima. Ikka iga päev sai midagi tehtud ning kodutöid kribasin teha kuni tänase õhtuni. Natuke hakkasin juba mõtlema, kas jõuan ikka täna blogitada ka, kuid õnneks osutusid kodutööd vähem töömahukateks kui ma arvasin, ning ikka jõudsin.

Nädala alguses hakkasid minu blogipostitused ka Delfi tudengiblogis ilmuma. Tegemist on projektiga, kus Eesti Erasmuse tudengid pajatavad oma seiklustest välismaal. Alguses natuke pelgasin ka seda, teades eestlaste kommenteerimisharjumusi, kuid kui läbi selle saab tutvustada natuke tudengite elu siis miks ka mitte (http://www.delfi.ee/teemalehed/tudengiblogi). Esialgu hakkasin seda blogi siin kirjutama ikka enda koduste peale mõeldes ning eks endal ole ka tore hiljem meenutada, mis tehtud sai. Igapäevase päevikupidajat minust pole, kuid nädala peale tuleb ikka vahvaid juhtumisi ikka kokku küll. Võib-olla teen isegi väikese käsitsitehtud raamatu sellest, mine tea.

Teisipäeval sain oma intervjuu lesbiga ära teha. See oli täiesti kokkusattumus, et Eestis just samal ajal arutati seda kooseluseadust. Üleüldse tundus välismaalt vaadates kole palju kära sellise seaduse ümber olevat- iga üks arvas midagi ja iga teine arvas midagi muud. Näoraamat oli ka samas stiilis asju täis. Laskumata ise ka sinna tulistesse keerdkäikudesse ütlen vaid üht- vähemalt meeleavaldamise kunsti on eestlased ära õppinud :). Igatahes, Sophie oli väga tore. Väga kena ja avatud meelega naisterahvas. Peale vaadates nägi välja kui koduperenaine ja millegi välimise järgi küll ei oskaks seksuaalset orientatsiooni määrata. Intervjuu läks natuke lappama, kuna mul ei ole väga palju kogemust sellega- peaagu 45minutit rääkisime maast ja ilmast ja armastusest ja õnnelik olemisest ja paljust muust. Väga lõbus oli seda hiljem ka sisse trükkida- ühe tunniga suutsin sisse kanda vaid 13 minutit vestlusest. Oeh, vähemalt oli lahe kogemus. Elu sees ei oleks uskunud, et tulen Belgiasse ja hakkan paari nädala pärast tutvust tegema siinse lesbide kogukonnaga :D Äge.

Selle nädal kokakunst: 28 kartulikotletti Eesti moodi

Kolmapäeval oli mul esimene T'ai Chi tund. Puhtal huvi pärast registreerisin ennast sinna ja täitsa huvitav oli. Pärast paari harjutust tulid mul küll Karate mõjud sisse- mitmed asendid, üleminekud ja käe asendid on samad. Põhiline erinevus on põhimõttes. Kui Karate eesmärk on suunata jõud võimalikult efektiivselt ühte punkti siis T'ai Chi eesmärk on kasutada vastase jõudu tema vastu. Täiesti põhimõtteline erinevus ning sain ka sensei käest kommentaariks, et ma olen ikka väga kange ning üldse mitte lõdvestunud. Eks järgmise paari trenniga tuleb paremini teha.

Neljapäeval käis meie oma lennundusprofessionaal, Keit, mul külas. Väga tore oli jälle sugri-mugri nägu näha ja meie oma keeles rääkida. Kuna lennuk hilines oli meie kohtumine küll põgus, kuid jõudsin näidata Mecheleni peatänavat ja torni ning ta sai esimese maigu kirsiõlu kvaliteedist. Ta pidi küll Brüsselisse kohe edasi kiirustama, kuid saime vahetada mõtteid Euroopa lennunduse tulevikust ja karjäärivõimalustest. Jah, poleks uskunud, et minu neli aastat Lennuakadeemias nii kähku lähevad. Praegu saab veel pea pilvedes ( :D ) olla, kuid jaanuarist alates peab raskeid valikuid ja otsuseid hakkama langetama. Mõned küsimused vajavad ka vastust, kuid selleks ju Erasmus ongi. Igatahes, Keit, kui sa seda loed siis tore oli sind näha ning loodan, et sa Brüsselis ära ei eksinud ning jõudsid paar õlu, mis ma soovitasin, ka kaasa krabada.

Loomulikult on siin ka koertele õlu olemas

Reedel sai pidu ka. Kuna meie Erasmuslastest neljal on oktoobris sünnipäev siis kokkuhoidlike tudengitena otustasime kõik sünnipäevad korraga teha. Sai kooki, sai totakaid koonusemütse ja plärinatorusid, lasime suure pauguga konfette ja linte ja lihtsalt tundsime ennast hästi. Selleks, et naabreid säästa, lahkusime umbes 22:00 ajal korterist ja siis sõtsime mitte väga sirgelt rattakellade saatel, nagu üks korralik jalgrattagäng kunagi, ühte bubisse, kus siis õhtu lõppes.

Quatro sünna.

Laupäev ja minu reeglite vastaselt ka pühapäev kulusid õppetükkide peale. Ainult üks mure kerkis veel esile. Nimelt enne siia tulekut käisin hambaarsti juures, kuna mul oli üks plomm ära tulnud. Ta uuris ja uuris ja ütles, et kui hoolikalt puhastada, ei juhtu sellega midagi. Parandas mul ühe teise hamba ära ja lasi tulema.Tuleb aga välja, et kogu sellest puhastamisest ei olnud mingit kasu- ei valuta, kuid midagi väga meeldivat ka ei ole. Nüüd pean kiiremas korras kõige suurema elukallidusega riigis leidma hambaarsti, kes mind päris paljaks ei rööviks. Oeh, vahel võiksid sellised probleemid olemata olla ja asjad lihtsalt paika loksuda...

Vot nii, lükkasin kõik töökoha, juuksurite, jõusaalide ja vanakraamipoodide otsingud praegu tagaplaanile. Keskendun hamba kordasaamisele ja õpingutele, küll jõuab neid teisi asju ka taga ajada. Järgmisel nädalal lähen paadiga sõitma ja ronin lõpuks Mecheleni torni ning loodetavasti tutvun Brüsseli eestlaste kogukonnaga (loomulikult on sellekohane Facebook'i grupp olemas).

Olge tublid,

4. nädal - õlud ja Porsche

Hei,

see nädal on lihtsalt täiesti uskumatu kokkusattumiste nädal olnud. Kõik asjad, mis võisid hästi minna, on hästi läinud, olen oma tutvusringkonda jälle mingi 15 inimese võrra kasvatanud ning tegevust on ikka iga päev olnud.

Nädala alguses sain aines "Meedia ja mitmekesisus" väga huvitava ülesande. Pean koos grupiga intervjueerima kahte moslemipoissi, ühte lesbit, 55 aastat vana või vanemat inimest ja ühte invaliidi. Ülesande kirjelduse järgi õpime me niimoodi väljaspool mugavustsooni suhteid looma, vestlema teistsuguste ühiskonnagruppidega, üritama üle olla poliitilisest korrektsusest suheldes selliste inimestega, kellega me ei ole harjunud suhtlema, looma objektiivset uudist ilma isiklike kallutusteta ning esitlema  korrektselt uudiste elemente. Lesbi(de) otsinguid jäid loomulikult mulle :). Väga keeruline ei olnudki, pidin lihtalt oma Belgia tutvusringkonnas natuke ringi uurima. Sellised sotsiaalse eksperimendi kanti minevad ülesanded on tegelikult väga lahedad, õpetavad mugavustsoonist välja minema. Järgmise nädala teisipäeval saangi selle tütarlapsega kokku ja saan kõik oma põletavad küsimused ära küsida.

Kunagi ammu-ammu lubasin õlle- ja toidupostituse ka teha. Kuna inimesed kellega ma väljas käin on oma lemmikõlled juba leidnud, siis läks natuke aega, et natuke rohkem erinevaid marke kokku koguda. Praegu olen maitsenud vaid ühte õlu, mis ei olnud väga hea, kõik ülejäänud on täiesti sellise "vau" efektiga. Ükskord proovisime järjest Carlsbergi ja Belgia õlu- esimene oli justkui kraadiga vesi, teisel oli selline mitmekesise ja tasakaalustatud maitse, kõik komponendid: vaht, värv, tummisus ja kraadid täpselt õiges tasakaalus. Ühe soomlase kommentaari oli väga hea: "*****, kui ma tagasi koju lähen ei saa ma ühtegi kodust õlu suu sissegi võtta. Tuleb hakata Belgiast tellima või midagi."

Lindemans Kriek
Kergelt hapukas kirsiõlu. Väga hea maitsega kui pole sellist asja varem proovinud. Meenutab maitselt natuke siidrit. Sobib õhtu alustuseks, kuid kui liiga palju juua pidi jätma natuke liiga magusa maitse suhu.

Lindemans Kriek

 Gouden Carolus- üks tõsiselt tummine õlu. Üheksapromilline kangus on täisti osavalat varjutatud sellise vaadise, kergelt mõru maitse taha. Vaht on pigem väiksem. Saada on nii hele kui ka tume versioon. Hele on maitselt lahjem ning minu maitse jaoks natuke liiga vesine.

Gouden Carolus Dark

Westmalle Trappist- suure vahuga õlu. Maitselt pigem mahe, erilisi maitsenüannse pole. Seitse promilli.

Westmalle Trappist
Pilt: http://www.trollekelder.be/cafe/wp-content/uploads/2013/06/westmalle-dubbel.jpg

Grimbergen- minu jaoks natukene liiga mõru. Jättis sellise kange järelmaitse. Küllaltki tummine ja vahune. Tuleb samuti heleda ja tumeda versioonina.

Grimbergen
Pilt: http://www.trollekelder.be/cafe/wp-content/uploads/2013/06/grimbergen-optimo-bruno.jpg

Kasteel- nagu nimest aru saada siis on tegemist lossiõluga. Natuke vähem mõrkjas kui Grimbergen, järelmaitse on pigem mahe. Tegemist on ka kõigest 11 promillise õluga. Kangust ei ole üldse tunda. Erasmulased jõid ühe baari sellest õlust ka tühjaks. Järelikult väga viga pole :).

Kasteel
Pilt: http://pilsje.files.wordpress.com/2012/05/kasteel-bruin.jpg

 
Sangria - tegemist ei ole tegelikult õluga, vaid pigem õlukokteiliga. Põhikoostisosadeks on majaõlu (nisust) koos punase veiniga. Lisandiks võib panna puuvilju, viina. Maitse sõltub baarist, kuid enamasti mõjub vein pigem lahendajana ning peidab osa tervamaid maitseid ära.

Okei, see tuli pikem kui ma plaanisin. Räägin toitudest järgmine kord. Ütlen, vaid, et võib-olla panite tähele, et igale õlule on oma spetsiifiline klaas, milles seda serveeritakse. Igale õlule tuleb baarispetsiifiline alus ka alla ning pudelit joogiga kaasa ei anta, kui sa just ei küsi.

Sellel nädalal käisin veel raadiostuudios ning hakkan tulevikus raadioprogrammi tegema. See on seoses selle meediaklubiga, millega ma liitusin. Tipptasemel tehnika ning sõbralik seltskond tõotavad teha sellest laheda kogemuse. Ideaalis tahaks teha soovisaadet, kus mängin kõike muud peale electro, mida siin millegi pärast väga palju lastakse. Saaks paar mixi vahel ka panna ja õhtud oleksid sisustatud. Vaatab, mis sellest välja tuleb.

Viimane lõbus lugu on seoses ühe 1963. aasta Porsche 911 -ga. Lähen oma tuttavatega kokku saama kui märkan seda autot. Täitsa kena pisikene auto, hinda ei kujuta isegi ette. Samas märkasin ma, et juhipoolne aken oli peaaegu täielikult alla keritud ning omanikku ei tundunud kuskil lähedal olevat. Esialgu kõndisin mööda, kuid poole tee peal jäin seisma. Kui see oleks minu auto, siis ma oleks küll õnnetu kui sellega midagi juhtuks. Pöörasin otsa ringi ning mõtlesin pöörduda hotellipersonali poole, äkki nemad teavad seda klienti. Läksin hotelli baari, kandsin asjast baarmanile ette ning tema reaktsioon oli hindamatu (inglise keeles): "Mis autoga mure on? Aa, see on minu oma, mis siin seisab. Aken on lahti? Pole tähtsust, see on kindlustatud." Noh jah :D Kiitsin tema ilusat masinat ja tema tänas mind tähelepanelikkuse eest ning jätkasin oma teekonda. Oh jah, mul on pikk tee veel minna....

Umbes selline, ainult sinikjas. 1963.a. hind hakkab 240 000€ st.
Pilt: http://alexmanos.alexmanos.netdna-cdn.com/wordpress/wp-content/uploads/2012/06/Porsche_911.jpg

Võrdluseks minu sõiduriist. Kummituskuma tuli tasuta kaasa.

Sellel nädal sai veel ühe korraliku lauamänguõhtu teha, tegin lõpuks 22 kartulikotletti, uppusin korraks kodutööde alla ning sain jälle paar sõpra juurde. Järgmisel nädalal hakkan tegema T'ai Chi'd, mõne aja pärast ka ratsutamist, kohtun selle huvitava tütarlapsega ning loodetavasti jõuan kuskile oma tööotsingutega.

Seniks püsige soojas, karukesed.

3. nädal - maaalune ööelu ja Antwerp

Hei,

järjekordne tegus nädal on mööda saanud. Sai jälle uut Belgia linna näha ja tutvuda kohalike oludega, koolis on ka juba päris tegus ning kui järge käest ära lase, tuleb ilusasti välja.

Alustan aga hoopis sellega, et sattusin India supermarketisse. Vene omast olen ma juba rääkinud- leidisin sealt musta leiva, präänikud ja suitsujuustu, nii et minu üllatus ei olnudki väga suur kui pealtnäha tavaline pood osutus olevat India mõjudega. Terve tohutusuur riiulitäis erinevaid pähkleid - võrreldes teiste poodidega ikka päris odavad; mingisugused ümmargused leivad, millest tegin omale väga häid taco-laadseid võileibu, ainult India inimesed töötamas ning muusikana mängis poes ka selline klassikaline India leelotamine. Päris äge kogemus.

Vot selline leib.

Siis neljapäeval sai käidud ühes põrandaaluses baaris ka. Kuna Mechelenis pole ööklubisid, on selle asemel põhilisteks tantsimiskohtadeks väikesed baar-klubid. Samas, selleks et tantsupõrandale saada, pidime minema kuskilt leti tagant läbi ja mööda  pimedat treppi alla kuskile keldrisse. Koht oli isegi täitsa kena, kuid täiesti uskumatu kui palju inimesi sinna väiksesse kohta ära mahtus. Ühel hetkel ei olnud võimalik isegi tantsides liikuda, nii et tuli kahe jala peal õõtsudes ja käed keha ligi kuidagi rütmis püsida. Ning kuna inimese keha eraldab umbes samapalju soojust kui hõõglamp läks päris kiiresti seal kuumaks. Kui vahepeal väljas "maha jahtumas" käia, ei olnud väga hullu, kuid siiski tuli järgmisel hommikul üks korralik pesupäev teha.

Eile oli mul plaan sõita mere ääres olevasse linna nimega Oostende. Lubas ilusat ilma ja kuigi ma magasin natuke sisse, sain lõpuks ikkagi jala ukse vahelt välja. Trepikojas kohtasin aga oma Erasmus tuttavaid, kes plaanisid minna Antwerpi ja kuna ma üksinda poleks niikuinii väga tahtnud minna, liitusin hoopis nendega. Antwerp on üks veidi suurem linn Mecheleni lähedal, asub suure jõe ääres ning lisaks ilusale arhitektuurile on seal ka palju suurte laevade parandamise basseine. Umbes 17 minutit rongisõitu.

Kolmekorruseline raudteejaam

Raudteejaam oli juba omaette elamus. Ma olen kuulnud mitmekorruselistest raudteejaamadest, kuid ega ikka enne ei usu kui pole oma silmaga näinud. Olidki reaalselt kolme korruse peal, üksteise otsas mitu rongi. Kui jaama saabusime ega aru küll polnud saada, kas lähme üles või alla. Lihtsalt ühel hetkel jõuad kohale ja avastad, et pead hea mitu eskalaatorit võtma, et maapinnatasandile saada. Jaamhoone ise oli ka päris võimas, kaunistatud rikkalikult gooti stiilis, kõrgete lagedega ning tänapäeva tehnoloogia ja vana pärand olid oskuslikult kokku sobitatud.

Linnas kõndisime niisama ringi, sõime pitsat, proovisime õlusid, liitusime tahtmatul ühe rongkäiguga, vaatasime BMX ronimisvõistlust ja võtsime jõe ääres päikest. Rahvast oli peatänaval ikka korralikult, poed püüdsid erinevate nippidega kliente enda juurde meelitada - kes oli karkude peal kloun, kes oli poe aknale DJ tümpsu mängima pannud, kes lihtsalt krabas sind tänavalt - ühesõnaga elu käs :).

Õlud, õlu, õlud

Linna kesktorn/-kirik

Euroopa maja?

Loomaias käisime ka. Avastasime enda sisemist last. Tegelikult ma ei mäletagi, millal ma viimati loomaais käisin- ikka vähemalt hea üheksa aasta tagasi. Millegipärast oli lapsena loomaaias lõbusam, nüüd paned tähele loomade väikeseid elutingimusi ja stressi. Samas tõesti oli vaeva nähtud võimalikult sarnaste tingimuste loomisega ja park nägi korras välja. Rahvast oli jälle harjumatult palju, kuid lõppkokkuvõttes päris vahva käik. Tagasivaatavalt oleks võinud suhkruvatti ka osta, siis oleks minu sisemine laps küll lausa kilganud. Täiskasvanud mina aga vaatas oma rahakoti põhja, laskis sealt välja väikese kärbse ja kõndis ohates edasi.

Eestlased talvel

Puhkepaus jõe ääres.

Selle seikluse kamp. Mul on päike silmas ja ninas.

Pärast linnaskäiku leiutasime õhtu jaoks uue mängu - baariturism. Eesmärgiks oli külastada õhtu jooksul võimalikult palju erinevaid baare ning osta igast ühest midagi kaasas. Baare valisime kaardile pimesi näpu peale pannes või lihtsalt interjööri või baarineiude järgi. Mõte oli hea, kuid jõudsime külastada vaid kahte baari enne kui soomlased päris ära vajusid. Tõenäoliselt oli see igast kohast ostmise reegel veidi üleliiast. Ehk järgmine kord jõuame kaugemale.

Äge nädal oli. Mitte midagi sellist poleks juhtunud kui ma oleksin käed rüpes kodus istunud. Tegelikult, kogu selle ringituuritamise pärast on mul tänaseks päris korralik kodutööde kuhi kogunenud- kuid arvan, et saadud kogemus oli seda väärt. Kodutöödes midagi väga rasket nagu Akadeemias siin praegu ei anta, pigem on maht suurem ja konstantsem.

Olge tublid ja ärge väga tatisteks minge.