Sunday 25 January 2015

20. nädal - tagasi koju

Hei.

Saingi kirjutada number 20 oma blogipostituste raja külge. Kakskümmend nädalat rõõmu, kahtlusi, ovatsioone, läbikukkumisi, uusi sõpru ja mälestusi. Viimased koosistumised tuttavatega on peaaegu tehtud ning nüüd võib muljed kokku võtta.

"Lammutades Belgiat" - see pealkiri ei tähendanud midagi dekonstruktiivset. Üritasin sellega kokku võtta oma plaane siin. Eesmärgiks oli võtta sellest viiest kuust kõik, mis võtta andis. Näha riiki, luua uusi tutvusi, lõbutseda ja tuupida nii palju kui võimalik, teha vigu ja neist õppida, luua mälestusi. See viimane sõna võtab minu siinsed kogemused hästi kokku - mälestused.

Kui ma siia saabusin siis kõik oli täpselt nii nagu ma kõige esimeses postituses kirjeldasin. Täielik pea ees vettehüpe, nii mugavustsoonist välja kui olla saab. Oi kui mõnus oleks olnud need viis kuud Eestis olla, näha esimest lund, pidada uusaastat ja jõule koos oma pere ja tuttavatega, eksida ära Rüütli baaride võrgustikku, kaduda ära tantuspõrandatele, magada koduses voodis. Kuid ei. Mul oli vaja väljakutset. Tegelikult, pole ma ikka veel aru saanud, mis mind taga ajab. Miks ma ei või lihtsalt leppida olukordadega nagu need on ja üritan neid muuta? Võib-olla on see midagi lapsepõlvest, võib-olla on gümnaasiumipõrgul siin oma roll. Ma ei tea, kuid millegipärast on mul pidevalt kange tahtmine enda piire proovile panna, muutuda, vältida stagnatsiooni. Egoistlik?- võimalik. Hullumeelne? - kindlasti :). Hinnangud jätan lähedaste teha.

Esimene kolmandik siin kulus sisseelamisele. Kuidas seadused, bussid, rongid töötavad. Millised on odavad, millised kallid toiduainete hinnad. Millised poed on head ja kus kõige parem sporti teha. Nagu ikka, eluks vajalik. Vahel mõtlesin küll, et see pagana Maslow oma püramiidiga oli ikka õigel raja küll. Selle esimese kolmandiku ajal sai kõige esimene sõprusringkond moodustatud. Meid on (las olla tegusõna olevikuvorm) siin umbes 50 ringis. Vist suutsin kõigiga rääkida. Sellest 50 inimesest sain umbes kolm lähedast sõpra, 5-6 head sõpra, umbes 15 kontakti 10 riigist ja paar vaenlast/mitteklappimist ka. Nagu Churchill ütles: "You have enemies? Good. That means you have stood up for something, sometime in your life."

Teine kolmandik kulus Belgia avastamisele. Sai käidud loomulikult Brüsselis (kolm korda isegi lõpuks :D), Antwerp' is, Ghent'is, Bruges'. Ära sai nähtud väga imelik sukkpükstes punkkontsert, vene jõusaal, loomaaed, Mechelen'i torn ja kanalid, tuuleveskid ja palju muud. Tulemus? 1.55 GB 925 pilti ehk roppumoodi mälestusi, mis oli täpselt see, mis ma otsisin.



Mis mõttes tihe liiklus?
Kui vahepeal tuli koduigatsus peale (ega ma ka päris titaanist ka tehtud pole) või hakkas Eesti keel ununema või oli motivatsiooniga raskem siis tuldi kodumaalt alati nõu ja jõuga appi. Need külaskäigud Eestist siia olid küll põgusad, kuid nad andsid jõudu edasi pingutada. Iga kord kui ma rongijaamas seisin ja lahkuvat lennujaamarongi saatsin siis mõtlesin, et varsti... varsti olen ka mina selle rongi peal ja allesjäänud nädalad ei tundunudki nii pikad enam olevat.

Viimane kolmandik ei olnud ajakirjanduslikult vist enam nii väga huvitav. Võitlesin oma vanade harjumustega ning pusisin eksamitega. Nagu võib-olla märkasite, jäi peomöllu järjest vähemaks. Selline harjumuslik rütm oli juba sisse tekkinud ning kõik pingutused läksid selle hoidmise peale. Jaanuarikuus püüdsin natuke jälle rohkem särtsu sisse tuua, mis oli eksamisessiooniga kustunud, kuid ega mul enam jaksu väga polnud. Isegi Ostendese' ei jõudnud nagu eelmine nädal lubasin. Lennukid jäid ka pildistamata. Sellest pole midagi, täitsa mõnus oli jalad seinale visata ja mitte midagi kasulikku teha. Mälestused- Pariis, Brüssel, Mechelen jt - nendest täitsa piisab. Ei usu, et ma jaksaks väga rohkem praegu vastu võtta ka.

Üks õige lammutus- (*köhh *köhh) paranduspilt ka
Kokkuvõtvalt pean ütlema, et kuigi ma mingil ajahetkel olin pettunud, et õppimise seisukohalt ei saanud ma siit eriti midagi juurde ning vahel tundus, et ma lihtsalt raiskan aega, siis ometigi kui ma poleks siia tulnud, poleks mul nüüd ägedaid lugusid peolaua ääres rääkida. Poleks neid pilte ja neid kogemusi. Poleks neid uusi tuttavaid. Poleks mälestusi. Kui ma seda kõike sellest küljest vaatan, siis võin küll öelda, et see Erasmus kogemus oli kõike seda väärt. Natukene karm, kuid ma ei kahetse midagi.

Mis siis edasi?
Koju. Mis muud. Mul on juba järgmine nädal paksult täiskirjutatud. Tuleb üks ELA eksam ära teha, koolis veidi asjalik olla ja nädalavahetusel üks pisike seiklus ette võtta. Mis pärast seda edasi saab... noh see läheb täiesti sinna "kuidas Jumal juhatab" kategooriasse :D. Nagu ma kunagi ütlesin, pole minu lõpetamine suvel päris kindel. Oeh. Kandideerisin ühele praktikakohale ning selle saamisel peaksin kohe jälle 6 kuud kodust eemal. Tegin seda vaid selleks, et ma seda hiljem ei kahetseks. Kui nüüd aga päris-päris aus olla, siis see on vist esimene kord kui ma loodan, et ma ebaõnnestuks... Aga kuna positiivse noodiga on alati parem lõpetada siis vähemalt minu magistriõppe otsingud lähevad täitsa hästi- täitsa lõpp millised programmid on olema. Mine vaid sinna riiki ja tee neile vajalik uurimustöö :) ja ongi valmis.

Ametlikult annan teada, et Belgia on lammutatud. Ma tulen koju.
Dain

Sunday 18 January 2015

19. nädal - eksam ja naistegäng

Tadaaa,

eelviimane pühapäevane blogipostitus läheb teele.Nädala ja kahe päeva pärast saan jälle Eesti keele keskkonnas olla ja koduseid toite süüa ja oma kalleid inimesi näha.

Sellel nädalal oli ikka veel põhirõhk eksamitel. Kolmapäeval sai lõpuks ära tehtud investeerimisportfelli oma. Millegipärast oli tol päeval mul ikka kohutav ebaõnn. Mind ei olnud eksamitegijate nimekirjas, arvuti ei tahtnud mind sisse logida, eksamifail ei avanenud, paar küsimust oli sellist, mida ma lootsin, et ei küsita, ning kõige lõpuks ei tahtnud süsteem mu valmis eksamitööd vastu võtta. Ilmselgelt polnud mul head kõhutunnet kui ma lõpuks sealt klassist välja sain. Ahjaa, nad (ja mina kaasa arvatud) unustasid kogu selle süsteemi-mittetöötamise saginas minu käest allkirja küsida ehk ma ei tea, kas lõpuks mu tulemust saab kirja panna. OEH.

Reedel sain naistega lõunat süüa- kogu see arutelu meesnäitlejate musklitest, karvkattest ja igaühe unistuste abikaasadest kulus tõesti pärast toda fiaskot ära.

Mediteerin feminiinses auras
Tegelikult väga äge grupp. Nüüd on mul tuvusi Ameerikas, Hiinas, Ungaris, Saksamaal, Austraalias, Hollandis ja loomulikult Belgias. Kõik kutsusid hea meelega külla ka. Lõhnab nagu ümbermaailmareisi moodi :)

Tegelikult on üllatav, kui palju ma ühe vana ettekäände taha pugesin: "Tahan puhata". Kahesõnaline lause, kuid tegelikult kätkeb endas ülimalt suurt hulka edasilükkamist ja laiskust. Iga kord kui mingi suurem projekt ette tuli, viskasin selle ettekäände lauale ja võisin ilma süümepiinadeta muude ebavajalike asjadega tegelda. Paar nädalat tagasi otsustasin inimeksperimendi korras selle väite risti vastupidiseks pöörata: "Kui palju ma pean töötama, et ma tõesti väsinud oleksin?". Noor süda, peab vastu küll, lisaks hakkab minu ajutine laiskus mulle närvidele käima. Tulemus?- umbes 14 tundi tööd, siis ütleb aju üles. Njaa... mida kõike ei anna 14 tunniga ära teha. Nüüd peaks õppetund käes olema, vaja vaid see harjumuseks muuta (28-60 päeva, mul jääb kuskil 42 päva kanti).

Rohkem ei olegi praegu öelda. Tõmban püksirihma koomale ja teen selle asja ära. Praktilisest küljest vaadates on see alles soojendus võrreldes sellega, mis mind Eestis ees ootab :).

PS. Pariisis juhtunut arvestades on Belgia rahulik. Teateid politsei haarangutest tuleb ikka siit-sealt, kuid Mechelenis on rahulik. Erilisi turvameetmeid pole vähemalt näha olnud. Ainuke muutus on võib-olla inimesed see, et Belglased on süngemad kui muidu kombeks.

Dain

Sunday 11 January 2015

18. nädal - kaks eksamit ja äädikakärbsed

Hei,

see nädal läks päris kiiresti. Esimesed eksamid on tehtud, lõputööga võib järgmisel nädalal algust teha ning trennirütm on päris mõnus sees. Aga nüüd kõigest järgemööda.

Nagu juba ütlesin, sain selle nädala kolmapäeval kaks eksamit tehtud: flaami keel ja kultuuridevaheline suhtlus (KS). Flaami keel ei olnud niivõrd raske kui ma kartsin, tundus, et õppejõud halastas mulle. Purssisin mitu dialoogi kuidagi välja, kuid kui ta hakkas küsimusi küsima jäin ikka natuke jänni. Millegipärast otsustas mu aju just siis oma prantsusekeele kogemused kuskilt välja kraapida ning hakkas kõike muud peale flaami keele meelde tuletama. No jah. Lisaks, kuna tegemist oli suulise eksamiga, siis laulmise eest sai lisapunkte ja loomulikult kasutasin selle võimaluse ära. Nii ma seal siis laulsin ja mängsin kitarri (lubati veel paar punkti selle eest) kahe õppejõuga. Väga huvitav. Üks hea lugu jälle, mida peolauas rääkida.

KS ei olnud ka midagi rasket. Üks situatsioonianalüüs ja üks küsimus. Läksin, vuristasin oma teadmised ette, õppejõul polnud mingeid küsimusi, vaatas minu semestri jooksu koostatud kodutööde portfelli üle, noogutas ja oligi tehtud. Üks põhjustest, miks mulle suulised eksamid meeldivad- kohe saab tagaside oma soorituse kohta ja võimaldab oma arvamusi loogiliselt väljendada ehk see on väljakutse kui selline. Natuke naljakas asi oli ka. Nimelt olid mul kodutööd kokkupakitud .rar faili ja mul on varem kogemusi, et inimesed pole sellest või .7z faililaiendist midagi kuulnud ning ei oska seda lahti teha. Nagu alati on mul plaan B, C ja võib-olla D :). Just selline olukord eksamil tekkiski, kuid tõmbasin oma kurikuusal mälupulga välja ja sain oma portfelli kohe ette näidata. Vahel, tuleb välja, on kogu sellest minu planeerimisest ja arvestamisest kasu ka :P.

Kaks korda ujumas, kolm korda jooksmas, millest üks kord oli täielikus paduvihmas (nii äge, jaanuarikuus :D, riided kuivasid kaks päeva), ja kaks korda kodus keharaskusega trenni. Proovisin huvi pärast kaloreid ka jälgida, kuid ilma toidukaaluta ei ole see väga täpne ning ma pole eriline päevikupidaja (räägib tudeng, kes on peaaegu viis kuud blogi pidanud). Tippvorm tasakesi tuleb. Tahaks eestikate jaoks vormis olla ja see aasta aktiivselt kaasa teha. Nagu ma kunagi ütlesin- ma hindan moodsat viievõistlust nüüd palju rohkem kui ma sellega hulk aega pole tegeleda saanud.

See nädal sain oma äädikakärbeste probleemist viimaks lahti. Üks tüdruk sõitis paariks nädalaks tagasi kodumaale ja palus mul tema suitsuvorsti ja toalille valvata. Üritas ka tohutu suurt brokolit pakkuda, kuid minu suhted aedviljadega ei ole ikka paremaks läinud, nii et pidin keelduma. Igatahes sealt samast brokolist tuli välja vaid paar äädikakärbest, kuid sellest täitsa piisas. Ma ei taha teada, mida nad minu nõudekapis õhtuti tegid, kuid paari päevaga oli mul terve pilv neid lendavaid mutukaid. Mis seal ikka, natuke Google abi ja ehitasin äädikärbeste jaoks lõksu konservikarbist kilekotist ja patsikummist, söödaks mädanev tomatilõik. Rõve aga toimis. Ptüi-ptüi rohkem pole neid ringi lendamas näinud


Esimene ja vist ka ainuke kogemus raadiostuudioga. Lõbus oli sellegipoolest.
Järgmisel nädalal on üks eksam. Hakkan siin asju ka kokku tõmbama- viimased peod, viimased asjad vaja tagastada. Peaksin logistika eksami jaoks, mis mind esimese, ei, kolmanda asjana Eestis ootab, tasakesi valmistuma. Huh. Selle aine raamat on paks ja loomulikult on seda saada vaid Eestis... Lisaks ma mõtlesin, et viimased paar päeva üritaks veel natuke siin lammutada: plane-spotting, muuseumid ja Ostend ja meres ujumine on veel tegemata ;).

PS. Mul väga meeldib, et ma olen sellest valmissaginast eemal. Kuidagi... kena on.

Ärge tuisus ära kaduge,
Dain

Monday 5 January 2015

17. nädal - uus aasta ja 23 päeva

Hei,

jäin seekord omadega natuke hilja peale. Päris korralik unekas tuli pärast jooksu ning pärast traditsioonilist Skypetamist ei tõusnud ükski näpuots enam klaviatuurile.

Selle nädala põhisündmus oli loomulikult uue aasta vastuvõtmine. Üks Erasmuslane organiseeris kokkusaamise ja kuna seltsis on ikka segasem, siis ma panin ka oma jalad sinna teele. Meid oli päris väike kamp - 5 tüdrukut Ungarist ja mina koos 3 teise poisiga. Kui sinna ühiselamusse jõudsin kella üheksa ajal siis oli soojendamine juba täies hoos- ega ma päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kampuses minema pidin, kuid kui läksin huilgamise ja naeru järgi leidsin lõpuks üles ka :). Üritasime ühte mängu mängida, kuid kuna kõik peale kolme inimese tahtsid iga 15 minuti tagant suitsetamas käia, vahel tuli tüdrukutel selfie-hoog peale ja vahel läks ungarikeelseks aegademeenutuseks siis ega sellest midagi välja ei tulnud. Vähemalt lõbus oli.

Jõudsime oma seltskonnaga õigeks ajaks peaväljakule ja kus oli alles Belglastel alles ilutulestik. Vähemalt 10 minutit igasugu värve, pauku ja keerulist ilutulestikku. Isegi lava koos bändi ja DJga oli üles pandud ning loomulikult oli väljak puupüsti inimesi täis. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, miks nad ilutulestikku maast lasid kui hea suur torn kohe võtta on. No jah, võib-olla pole kõige viisakam ilutulestikku kiriku tornist lasta, kuid see oleks praktilisem. Pärast seda lasime enne rahvasumma liikumahakkamist väljakult jalga, läksime ühte kohalikku baari ja ma tantsisin kuni kella 4ni hommikul. Seltskond oli selleks ajaks suhteliselt väsinud ja inimesed hakkasid ära vajuma nii et järgisin vana õpetussõna, mida mu tädimees kunagi ütles: "Kui tahad, et peost hea mulje jääks, tuleb õigel ajal ära minna".





Uusaastalubadusi minult ei tule, kuna ma ausalt öelda ei usu väga nendesse. Selleks, et ennast muuta pole vaja müstilist number ühte kalendris. Lihtsalt tuleb peale hakata. Hea planeerimine on 1/3 võitu, sellepärast soovitasin seda töövihikut ka eelmine kord: http://www.yearcompass.com/#download. Kena, lihtne ja loogiline süsteem tagasidestamiseks ja lammutamiseks. Kui panna siia otsa veel X-faktori ja Pomodoro meetod siis uuel aastal ei tohiks küll mingit muret distsipliiniga olla.

Muud juttu mul polnudki. 6-7 eksamit on vaja ära teha, siis kõigest (!) 23 päeva pärast koju tulla ja hakata lõputööd kirjutama. Pärast seda kool lõpetada, minna reisima, asuda tööle ja astuda magistriõppesse - lihtne :D. Tuleb huvitav aasta.

Olge tublid,
Dain