10. nädal - messkonnatöö ja mõttepaus

Hei, Eesti rahvas.

Seekord jäin oma kirjutamisega natuke hilja peale. Viimasel hetkel- pühapäeval- "ärkasid" lõpuks mõned minu grupikaaslased ja hakkasid paanikas igasuguseid kodutöid tegema. Kuna see eeldab ühist koordineerimist pidin oma pühapäevaõhtuse vanni vahetama Skype kõnede, Exceli ja Google Translate' vastu. Kui viimaks asjadega valmis sain, olid silmalaud nii rasked, et vajusin kohe voodisse magama ära. Blogi jätsin tänaseks.

Igatahes, nagu juba mainisin on meil päris palju grupitöid. Palju all mõtlen ma ikka väga palju. Seitse ainet ja viies neist mingisugune meeskonnatöö ülesanne. See tähendab viit gruppi, mis tähendab umbes 20 erinevat inimest, mis tähendab mitmeid tähtaegu, mis tähendab alaülesandeid, mis tähendab head koordineerimist ja mis kõik kokku on paras segadus. Vahel on mul küll tunne, et ma olen ainuke grupis, kes teab, mis peab tegema ja ka teeb midagi. Oeh. Ülesanded on ka niivõrd suured, et üksinda ei anna ka neid ära teha, kuid kui sinu grupikaaslased lihtsalt ei vasta sinu sõnumitele ja sul on ikka vaja hinne kätte saada on tulemus paras stressipundar. Nagu ma ühele kaaslasele ütlesin: "See, et sa silmad kinni paned, ei muuda seda ülesannet olematuks". Üheltpoolt vaadates paras jama, teiseltpoolt väljakutsuv meeskonnajuhtimise ülesanne. Eks ma loen tarku raamatuid ja vaatan, kuidas ma inimesed koos töötama saaksin panna. Lihtsalt, väsitav on.

Okei. Vahel on ikka hea natuke vinguda, peaasi on seda mitte harjumuseks muuta. Lisaks grupitöödega jõukatsumisele olen hakkanud muudele asjadele ka mõtlema. Täpsemini minu senisele elule, õnnestumistele ja läbikukkumistele, asjadele, mida ma tahan saavutada ja luua, elementidele, mida ma tahan muuta.Tavaline pühapäevaõhtune sügav värk. Mul on Akadeemisse tulemist saadik tegelikult plaan olemas olnud- kirjutatud Nõukogudeaegsesse kaustikusse ja peidetud topeltpõhjaga sahtlisse. Samas, see oli 3, ei... varsti 4 aastat tagasi ja selle ajaga on väga palju muutunud. Kuhu see aeg läks :) ? Olen leidnud sõpru ja vaenlasi ja olen hoidnud kinni oma väärtustest ja uskumustest, kuna tean, et need on miski, mis mind defineerib. Olen rääkinud oma eriala professinaalidega ja tundnud ennast iga kord rohelise algajana. Kuid ma olen oma nõrkuseid tunnistanud ja nende kallal tööd teinud ja viimaks elimineerinud või muutnud need marginaalseteks. Aeglaselt, tõepoolest- kiirus pole mul kuigi hea olnud, kuid samm-sammu haaval ikka edasi. Vahel ka kaks või kolm tagasi, kuid suund ja progress on sama.

Nüüd siis olen jõudnud sellise ristteeni, kus tuleb hakata otsuseid langetama ja uut plaani koostama. Selles suhtes on see Erasmus programm ka mugav- kõik võimalikud tähelepanu rikkuvad tegevused ja asjad on mul kodukandis ning siin olen puhtalt vee, leiva ja omaenese motivatsiooni peal kui nii võib öelda. Mitte et vahel ei oleks hea kellegi peale toetuda, lihtsalt ei tohi sellest sõltuvusse sattuda ning enda tugevuse unarusse jätta. Mind ikka ja jälle üllatab, mida on inimene piiratud ressurssidega võimeline saavutama. Näiteks needsamad Hiina tüdrukud, kellega koos sai Tõnis Mäe laule kuulatud- nende inglise keel ei ole väga hea ning selle tõttu oli neil ka üürilepingu õigesti mõistmisega ja loengutega probleeme, kuid nad ei jätnud jonni ning pingutavad kogu täie eest. Mõned õhtud kui välja peole lähen näen nende aknast arvutikuma ning aknalauda, mis on õpikuid ja sõnastikke täis kuhjatud. Ja sel ajal kui teised lihtsalt on, muutvad nemad päev-päevalt, tund-tunnilt paremaks. Loomulikult, kui mitu tuhat kilomeetrit lahutab sind kodust ning kõik taganemisteed on ära lõigatud ei jäägi muud üle kui kohaneda ning anda endast parim.

Tahtsin natuke sügavamat uba ka maha panna :). Muidu loete muudki minu laaberdamistest ja pidudest, kuid mis argipäeviti minu peas toimub on senini tagaplaanile jäänud. Jutu mõte oli öelda, et asjad hakkavad tasakesi paika loksuma ja mul hakkab uus visioon ja eesmärk silme ees teravnema. Eks ma pean jälle kulunud paberi ja kirjutusvahendi välja otsima, panema tee- ja vannivee hakkama ja midagi monumentaalset sealt pastakast välja imema. Üks väga hea tsitaat, mis ma oma suure lugemishooga olen jälle kuskilt üles korjanud, võtab minu mõtted hästi kokku: „I rather live a life of 'oh wells' than 'what ifs?’ “.

PS. Haldi, mul on väga hea, et sa selle stipendiumi said. Alguses olin loomulikult ehteestlaslikult kade :), kuid kui ma kujutasin sind keel suust väljas kuskil Lõuna-Prantsusmaal seda eseed kirjutamas ja, teades sind, ülihoolikat lõpuvormingut tegemas (kontrollides sõnastusi ja tsiteeringuid), siis kõiki sinu kunagisi ja praeguseid pingutusi arvestades sa tõesti väärid seda.(Y)

Olge tublid ja ärge külmetage,
Dain