13. nädal - vehklemine ja tippsport

Hei,

üks tõsiselt töine nädal sai seekord seljataha jäetud. Sain peaaegu kõik ripakil asjad ära teha ning nagu Murphi seaduse järgi ikka- enamik asju, mida ma olin kuu aega edasi lükanud võtsid nii 15-60 minutit, et ära lõpetada. Natuke naljakas ka, kui mitu korda peab ühte viga tegema, et see lõpuks kohale jõuaks :) ?

Kodus hakkasin ringi vaatama ning jäi selline tunne, et midagi on puudu. Tuleb välja, et ma olin oma särgi kuskile ära kaotanud. Ainuke võimalus- jõusaal. Ainuke probleem- see oli peaaegu kaks nädalat tagasi. Eestis pole sellisel juhul üle üldse mõtet üritama hakatagi, kuid kuna Belgia ausus tundub päris kuulus olevat, mõtlesin niisama ikka sealt läbi hüpata. Ja ennäe- töötaja tõmbaski leti tagant minu kadunud särgi välja. Väike aga hea algus nädalale.

Sellel nädala võtsin ennast kokku ja täitsin ühe missiooni ka linnas ära. Samamoodi olen seda pikalt edasi lükanud, kuid lõpuks otsustasin, et enne koju tagasi ei tule, kui eesmärk on täidetud. Oli mugavustsoonist väljaminek küll, oli küll keeruline, kuid lõpuks sain hakkama. Vabandust, et nii kaudselt sellest räägin. See on sellepärast, et tulemust näeb loodetavasti alles järgmisel nädalal ning nagu minu tuttvad teavad, räägin ma asjadest alles siis kui nad ära tehtud ;). Järgmisel nädalal saan loodetavasti oma seiklustest pikemalt jutustada.

Trenni on korralikult tehtud. Ikka nii korralikult, et pidin korraks isegi pausi võtma, kuna enam ei saanud hästi liigesvalude pärast, nagu vanainemene, magama jääda. Tõenäoliselt oli algus natuke liiga järsk (2xujumas, 1xjalgpall, 1xTai Chi, 1xABS) ja kuna ma pole leidnud korralikku ja odavat energiajooki jäi tõenäoliselt toitainetest puudust. Tippspordi juurde on ikka päris raske tagasi pöörduda, eriti kui ajagraafik on nagu ta on. Vähemalt olen kõik oma treeningalad peale laskmise siin Mechelenist üles leidnud.

Sellega seose tuli meelde, et esmaspäeval sai ju esimest korda vehklemas käidud. Nii kodune tunne tuli peale. Belglastel on kõvasti parem varustus kui meil- tipptasemel ülikonnad ja relvad ning isegi juhtmevaba aparatuur, mida ma pole Eestis näinud. Igatahes, seal trennis olin mina koos hiinlastest Erasmus tudengitega. Väga mõnus oli- kõik asjad on mul ikka endiselt meeles. Samas, aju teab, mida teha, kuid kuna pole trenni teinud, ei jaksa lihased järgi tulla. Jällegi harjutamise asi. Loomulikult, kui lõpuks oli minu kord tuli ja ma relva kätte (prantslase kahjuks) ja ülikonna selga sain, ei hoidnud ma ennast tagasi. Vehklesin hea mitu minuti ühe mehega, ta kahjuks rohkem ei jaksanud. Homme loodan ikka korralikult harjutada saada.

Klassikaline grip

Prantslane

Spordiga ja üldse kõigega on nii, et sa hakkad seda kõige rohkem hindama siis kui sul enam seda pole. Tüüpiline inimloomus. Vahel kui ikka sai kuus korda nädalas 4-5 tundi trenni tehtud siis hakkas esialgne siht ikka ära kaduma, miks üldse see ala sai valitud. Nüüd aga mõistan kui palju ikka moodne viievõistlus on mulle juurde andnud ning kuigi alad iseenesest on päris rasked ning perfektsust üheski neist pole võimalik saavutada naudin ma siiski iga hekte trennist. See hetk, kui suudad vastse kaitsest läbi murda ja torke sisse anda, see hetk, kui ratsutad ilma vigadeta parkuuri, see hetk, kui pärast kuude pikkus treeningut hakkavad lõpuks ujumise ja jooksmise ajad vähenema ja see hetk, kui saad lõpuks ometi laskmisel tabamisprotsendiks 90. Sinu suurim konkurent oled sa ikka ise ning enda võitmisele pole midagi võrdväärset.

Selline oligi minu nädal. Tegelesin koolis rassismiprobleemide analüüsiga, võtsin lõpuks investeerimisportfelli haldamise jama ette (teine prantslane on kaduma läinud), lõpetasin enamiku jäänukkodutöödest ja tegin edukalt ühe tööintervjuu ära. Järgmine nädal kulub majapidamise ettevalmistamisel, kuna kodused tahtsid mind vaatama tulla. Kui asju edukalt planeerin ehk õnnestub kodutöödevabalt nendega koos lõbutseda.

Loodan, et teil tulevad ikka valged jõulud :)
Dain