12. nädal - motivatsioon ja distsipliin

Tere jälle.

Uskumatu, kuid juba olen 12 nädalat siin vahvli- ja õluparadiisis ringi askeldanud. Tegelikult on koolitööd jäänud vaid kuni jõuludeni ja siis ongi eksamisessioon. Mootor juba tasakesi soojeneb. Jõuludeks ma kahjuks koju ei tule, lihtsalt pole võimalik, kuid hangin omale vähemalt tikutopsi ja saan oma väikese küünlaga natukesega jõulumeeleolu teha. Paberist lumehelbed sai viimati vist viiendas klassis tehtud, vaja siin vaid käärid ja paber kuskilt hankida :). Siin on loomulikult maa must ja sooja nii 2-10 kraadi ringis.

Nagu ma eelmisel nädalal motivatsioonist kirjutasin, proovisin uut eesmärgistamise meetodit, et ennast natukene efektiivsemalt tööle panna. Tulemus: 25:75. Ehk nädala esimene kolmandik läks väga hästi- sain peaaegu kõik päevaülesanded tehtud, kuid lõpp vajus ära. Mis seal ikka, ei oodanudki uue harjumuse juurutamisest sajaprotsendilist edu. Teadlaste sõnul kulub selle jaoks keskmiselt 28 päeva, varieerub inimeseti. Natuke pahane olin ikka. Eks osad ülesanded jäid ikka enda laiskuse taha pidama ka, kuid kui probleem algpõhjus on identifitseeritud on võimalik selle kallal tööd teha ning lõpuks see elimineerida. Proovin nüüd järgmisel nädalal uuesti. Mul on paar uut nippi, mida ma tahan proovida, ning lõppude-lõpuks on parem seda teha praegu kui keset eksameid.

Minu enseotsingute vahelt midagi lõbusamat ka vahele. Selle reedel korraldasid minu buddy'd rahvusvahelise õhtu, mille eesmärgiks oli koguda Erasmustudengid kokku, proovida erinevate maade roogi ja tutvuda kultuuridega nii läbi tantsu kui ka muusika. Ehk ei ole midagi imestada kui ühel hetkel avastasin ennast tantsupõrandalt ühes käes vahvel, teises käes nacho ja jalad vihtumas salsat. Tegelikult väga rahvusvaheline see õhtu ei olnud, kuna seal oli leedukas, teksaslane (on see õige eesti keel? :D ) ja mina, eestlane. Ülejäänud olid belglased. Hoolimata väga naisterohkest seltskonnast (mina, üks belgia poiss ja ~10 tüdrukut) oli päris huvitav, nalja sai ning võimaldas vahepeal kogunenud stressi maandada.

Siinsete vahenditega kõige eestilaadsem toit: 24 kartuli- ja koorekotletti suitsujuustutükiga.

Sporti sa ka viimaks ometi kõvasti tehtud. Tai-chi (eelviimane kord mul käia), kaks korda ujumas (~1,5 km) ja siis poolteist tundi jalgpalli otsa tegid minust ikka laupäevaks ikka täitsa seebi. Oleksin peaaegu siesta tahtnud teha nagu hispaanlased soovitasid. Aga ma tean- kui ma kord päeva ajal silma kinni lasen siis olen ma ärgates veel unisem. Lisaks veel ajab see minu niigi olematu unerütmi sassi. Tõenäoliselt vahetangi oma jõusaali treeningud ujumise vastu- saan palju ühtlasema terve keha treeningu ja hoian raha kokku ;) . Kui järgmisel nädalal kolm korda basseinis saaks käia oleks see super- 6km nädala peale võiks praeguse vormis juures täitsa tehtav olla. Vähem kui tavaliselt, kuid proovin vähemalt.

Rühmatöödega on nagu ikka. Kui ma alguses üritasin inimestele vastu tulla, siis nüüd olen suhteliselt jäiga hoiaku võtnud- ise vastutab oma tegemata tööde eest. Kolm-neli aastat ülikoolis veedetud, vähemalt mingisugune ajaplaneerimise tunnetuski võiks selle aja peale tekkinud olla...

Okei. Ei taha kulm kipras teemaga lõpetada. Ütlen hoopis seda, et ma pean lõputöö peale hakkama mõtlema. Sellel nädala potsatas minu postkasti kiri, kus paluti hääletada kahe erineva lõpuaktuse kuupäeva vahel. Lõpuaktus. Kuupäev. Juba? Jupp aega vaatasin seda kirja ja ausalt öelda ei ole see mulle ikka kohale jõudnud, et lõpetamine võib nii lähedal olla. Loomulikult nagu alati on mul igasuguseid mõtteid ning üks nendest on kahtlus, ei, pigem praktiline kaalutlus, kas ikka see aasta lõpetada. See on suhteliselt keeruline teema ning ma mõtlen selle üle.

Nagu ma lugesin on püha Eestimaa uputatud valmishullusesse. Ma ei saa aru, miks iga aastaga läheb sobiva kandidaadi leidmine, vähemalt minul, järjest raskemaks. Võiks arvata, et kui riik kogenenumaks saab läheb aastatega lihtsamaks, kuid ikka suudab keegi lõpuks mingi supi kokku keerata. Ei tea. Nagu kunagi saunas sai räägitud- selle asemel, et ehteestlaslikult nina krimpsus soiguda, tuleb ise noorte erakond luua. 1000 liiget ja asi ants :D.

Püsige soojas ja säilitage kainet meelt.
Dain

11. nädal - vaimustused ja koolitöö

Ja jällegi on üks nädal mööda saanud.

Kudagi kiirelt läks seekord, kuigi midagi väga erilist ei teinud. Täitsa lõpp- kui nüüd mõelda, siis ma olen siin Belgia saarekesel olnud varsti kolm kuud. Kolm kuud naeru, valu ja excelit. Nüüd ongi jäänud viimased tunnid detsembris, vaheaega ja siis tuleb ajud täistuuridega uuesti tööle panna, et eksamitel hästi teha.

Tegelikult tahaks mootori juba praegu tööle panna, kuid tsiteerides head töökaaslast ja pilooti lennundusettevõttest, kes küsis iga aevastuse peale: "Varajane süüde?", siis jah, kütusesegu ja süütega on viimasel ajal tõesti probleeme olnud. Mul on nimelt selline tore harjumus asjadest vaimustuda. Kui mingi asi hakkab mind huvitama siis ma uurin iga viimase kui detaili selle kohta välja ja õpin või uurin seda niikaua kuni probleem, mis ajendas mind seda üleüldse uurima, on lahendatud. Sisuliselt sulgun oma tuppa ja uputan ennast 2-7 päevaks raamatutesse ja Interneti teadmisteavarustesse. Tänu sellel harjumusele tean ma natuke orbitaalmehaanikast, keemiast, mikrokontrolleritest, elektroonikast, numbriteooriast, krüpteerimisest ja jumal teab millest veel. See on kohati tore, produktiivne ja päris lõbus, kuid sellel harjumusel on ainult üks negatiivne külg- kõik muud asjad, mis tuleb selle 2-7 päeva jooksul ära teha, jäävad tagaplaanile. Ma võin rahulikult lugeda 8 tundi levinumatest vooluringi arvutamisemeetoditest, kuid kui on vaja üks tund esee peale kulutada siis jahm....

Igatahes, pärast tänast motivatsiooni-Skybitamist, ma arvan, et tean, kuidas seda ära kasutada. Metsik töövõime on olemas, vaja on vaid "vaimustuda". Lahendus? Vaimustuda kodutöödest :D. Kõlab totralt, kuid mul on see paar korda varem välja tulnud. Kui ma kirjutasin oma uurimustööd Eesti Lennuakadeemia konkursi jaoks siis ma sattusin sellest protsessist niivõrd hasarti, et lasin peaaegu 72h jutti klaviatuuril klõbistada. Kui ma saaksin selle sama tunde tavatöödele, mitte ainult suurtele väljakutsetele, üle kanda, võiksid tulemused olla... noh... vähem stressitekitavad (ega see meeldiv tunne pole, kui ikka 3-5 kodutööd kukil ripub). Strateegia on mul nüüd selle rakendamiseks olemas, praktiseerima hakkan juba homme. Eks järgmisel nädalal kuulete, kui efektiivne ma olin ;)

Muude uudiste kõrval- palju õnne esimese lume puhul, Eestimaa! Siis kui need uudised minu jõudsid jõin aknaluala Cappuchinot ja nautisin 16 kraadist päikesepaistet. Tegelikult ma ikka igatsen lund. See talv tahaks vähemalt midagigi teha- vähemalt ühe lumeingli Akadeemia ukse ette. Jõuab, jõuab. Siin teen kas või paberitükkidest kunstlund kui vaja jõultunnet tekitada.

Erasmuslastest lahkuvad kaks prantslast. Üks katkestab õpingud oma ülikoolis, teine oma Erasmuse programmi siin. Õppisid samamoodi minuga koos ärijuhtimist. Ma tõesti ei tea tagamaid sellel sündmusel, kuid fakt on see, et nüüd oleme kahest grupiliikmest ilma ja tuleb investeerimisportfelli juhtida kahe hispaanlasega. Hambad risti ja töötame edasi, mis seal ikka, võib-olla õppejõud halastavad.

Pilt veel sellest ajast kui T-särgi hooaeg oli

Natuke liiga palju aega, higi ja lennukikütust on selle seikluse peale kulutatud, et tagasi pöörata. Tuleb ajutised turbulentsid ära kannatada ja edasi rühkida. Kodulennujaam ei ole kaugel ja kütust mul jagub.

Dain

10. nädal - messkonnatöö ja mõttepaus

Hei, Eesti rahvas.

Seekord jäin oma kirjutamisega natuke hilja peale. Viimasel hetkel- pühapäeval- "ärkasid" lõpuks mõned minu grupikaaslased ja hakkasid paanikas igasuguseid kodutöid tegema. Kuna see eeldab ühist koordineerimist pidin oma pühapäevaõhtuse vanni vahetama Skype kõnede, Exceli ja Google Translate' vastu. Kui viimaks asjadega valmis sain, olid silmalaud nii rasked, et vajusin kohe voodisse magama ära. Blogi jätsin tänaseks.

Igatahes, nagu juba mainisin on meil päris palju grupitöid. Palju all mõtlen ma ikka väga palju. Seitse ainet ja viies neist mingisugune meeskonnatöö ülesanne. See tähendab viit gruppi, mis tähendab umbes 20 erinevat inimest, mis tähendab mitmeid tähtaegu, mis tähendab alaülesandeid, mis tähendab head koordineerimist ja mis kõik kokku on paras segadus. Vahel on mul küll tunne, et ma olen ainuke grupis, kes teab, mis peab tegema ja ka teeb midagi. Oeh. Ülesanded on ka niivõrd suured, et üksinda ei anna ka neid ära teha, kuid kui sinu grupikaaslased lihtsalt ei vasta sinu sõnumitele ja sul on ikka vaja hinne kätte saada on tulemus paras stressipundar. Nagu ma ühele kaaslasele ütlesin: "See, et sa silmad kinni paned, ei muuda seda ülesannet olematuks". Üheltpoolt vaadates paras jama, teiseltpoolt väljakutsuv meeskonnajuhtimise ülesanne. Eks ma loen tarku raamatuid ja vaatan, kuidas ma inimesed koos töötama saaksin panna. Lihtsalt, väsitav on.

Okei. Vahel on ikka hea natuke vinguda, peaasi on seda mitte harjumuseks muuta. Lisaks grupitöödega jõukatsumisele olen hakkanud muudele asjadele ka mõtlema. Täpsemini minu senisele elule, õnnestumistele ja läbikukkumistele, asjadele, mida ma tahan saavutada ja luua, elementidele, mida ma tahan muuta.Tavaline pühapäevaõhtune sügav värk. Mul on Akadeemisse tulemist saadik tegelikult plaan olemas olnud- kirjutatud Nõukogudeaegsesse kaustikusse ja peidetud topeltpõhjaga sahtlisse. Samas, see oli 3, ei... varsti 4 aastat tagasi ja selle ajaga on väga palju muutunud. Kuhu see aeg läks :) ? Olen leidnud sõpru ja vaenlasi ja olen hoidnud kinni oma väärtustest ja uskumustest, kuna tean, et need on miski, mis mind defineerib. Olen rääkinud oma eriala professinaalidega ja tundnud ennast iga kord rohelise algajana. Kuid ma olen oma nõrkuseid tunnistanud ja nende kallal tööd teinud ja viimaks elimineerinud või muutnud need marginaalseteks. Aeglaselt, tõepoolest- kiirus pole mul kuigi hea olnud, kuid samm-sammu haaval ikka edasi. Vahel ka kaks või kolm tagasi, kuid suund ja progress on sama.

Nüüd siis olen jõudnud sellise ristteeni, kus tuleb hakata otsuseid langetama ja uut plaani koostama. Selles suhtes on see Erasmus programm ka mugav- kõik võimalikud tähelepanu rikkuvad tegevused ja asjad on mul kodukandis ning siin olen puhtalt vee, leiva ja omaenese motivatsiooni peal kui nii võib öelda. Mitte et vahel ei oleks hea kellegi peale toetuda, lihtsalt ei tohi sellest sõltuvusse sattuda ning enda tugevuse unarusse jätta. Mind ikka ja jälle üllatab, mida on inimene piiratud ressurssidega võimeline saavutama. Näiteks needsamad Hiina tüdrukud, kellega koos sai Tõnis Mäe laule kuulatud- nende inglise keel ei ole väga hea ning selle tõttu oli neil ka üürilepingu õigesti mõistmisega ja loengutega probleeme, kuid nad ei jätnud jonni ning pingutavad kogu täie eest. Mõned õhtud kui välja peole lähen näen nende aknast arvutikuma ning aknalauda, mis on õpikuid ja sõnastikke täis kuhjatud. Ja sel ajal kui teised lihtsalt on, muutvad nemad päev-päevalt, tund-tunnilt paremaks. Loomulikult, kui mitu tuhat kilomeetrit lahutab sind kodust ning kõik taganemisteed on ära lõigatud ei jäägi muud üle kui kohaneda ning anda endast parim.

Tahtsin natuke sügavamat uba ka maha panna :). Muidu loete muudki minu laaberdamistest ja pidudest, kuid mis argipäeviti minu peas toimub on senini tagaplaanile jäänud. Jutu mõte oli öelda, et asjad hakkavad tasakesi paika loksuma ja mul hakkab uus visioon ja eesmärk silme ees teravnema. Eks ma pean jälle kulunud paberi ja kirjutusvahendi välja otsima, panema tee- ja vannivee hakkama ja midagi monumentaalset sealt pastakast välja imema. Üks väga hea tsitaat, mis ma oma suure lugemishooga olen jälle kuskilt üles korjanud, võtab minu mõtted hästi kokku: „I rather live a life of 'oh wells' than 'what ifs?’ “.

PS. Haldi, mul on väga hea, et sa selle stipendiumi said. Alguses olin loomulikult ehteestlaslikult kade :), kuid kui ma kujutasin sind keel suust väljas kuskil Lõuna-Prantsusmaal seda eseed kirjutamas ja, teades sind, ülihoolikat lõpuvormingut tegemas (kontrollides sõnastusi ja tsiteeringuid), siis kõiki sinu kunagisi ja praeguseid pingutusi arvestades sa tõesti väärid seda.(Y)

Olge tublid ja ärge külmetage,
Dain

9. nädal- Brüssel ja Pariis vol 2

Hei,

nüüd on asjad natukese maha rahunenud ning saan lõpuks oma eelmise nädala tegemised kokku võtta. Lihtsalt uskumatu, mis kõik võib juhtuda kui planeeritult hetkeemotisooni ajel reisida.

Kõik sai alguse sellest, et Liis tuli nädalaks mulle külla. Näitasin talle Mecheleni, rääksin niipalju ajaloost kui mulle meelde oli jäänud ning maitsesime Belgia friikartuleid ja torbikukujulis komme. Kuna tahtsin talle vähemalt veel ühte linna näidata ja kuna Brüssel on niivõrd lähedal jäigi valik selle kasuks. Pühapäeva hommikul alustasime ja kõndisime üheksa (!) tundi linnas ringi. Kuna selle reisi ettevalmistamiseks väga palju aega ei olnud siis otustasime tundeng-ekskursiooni kasuks: see tähendas, et vaatasime kaardi pealt, mis üks või teine huvitavam hoone või kirik oli, ning kõndisime sinna juurde. Kui tahtsime, lugesime ajalugu, kui mitte, imetlesime gooti stiili parimaid näiteid. Aga ports pilte on parem kui tuhat pissivat kujukest:

Väga lahedate pisikeste poodidega galerii

Tähtis torn

Üks paarist miljonist pildist on nüüd ka meie kollektsioonis

Lennuk. Hoone jäi kogemata pildile.

Atomiumis.

Leidsime Anspi üles.

Euroopa Parlament? - Tehtud.

Jalad olid ikka jumal kapsad pärast seda aga pingutasime julgelt lõpuni, sest järgmisel päeval ootas juba Pariis. Otsus sinna minna tuli täiesti eskprompt- "Lähme Pariis?" "Ok. Kauaks?" "Kaks päeva siis ei pea kiirustama?" "Ok." "Päriselt või? "Jah, miks mitte." Planeerimine oli küllaltki keerukas ja vähemalt mind natuke murelikuks tegev- kas minu prantuse keel on piisavalt hea, mis kellajal bussi peale peame jõudma, kas kõik asjad on kaasas, millise metroorongi peale peame minema, milline on õige peatus jne. Huh.Vahel vaatasin kaarti ja kella vist rohkem kui Pariisi ennast, kuid saime edukalt käidud.Nägime Eiffeli torni, Notre Dame, Sacré-Cœur, kõndisime mööda Seine jõge ja mööda öist Pariisi, põgenesime tänavakaupmeeste käest, einestasime Champs-Élysée kohvikus ja palju-palju muud. Mälestusi on rohkem kui jõuaks kirjutada ja piltidele jäädvustada.

Brüssel-Pariis. 1, 2, 3, start!

La Basilique du Sacré Cœur de Montmartre

Eiffeli torn?- Tehtud.

Arc de Triomphe

Musée du Louvre. Checki seda panoraamipilti.

Terve sild täis miljoneid lukke, miljoneid unistusi.

Cathédrale Notre Dame de Paris. Väiksem kui ma ootasin.

Vot nii suur oli see Panthéon.

Place de la Bastille

Pariis oli kõike seda, mida ma ootasin. Tõepoolest nagu mõned mu tuttavad olid öelnud on Pariis mõnus vaid vaatamisväärsuste lähedal. Juba teises tsoonis olles oli öösel juba natuke kõhe, kuid kui mitte silmkontakti teha ning anda mingisugustki põhjust pikemaks vestluseks sai hakkama. Päeva ajal õnneks nii hull ei olnud ning sain ennast natuke lõdvemaks lasta. Kokkuvõtvalt väga kena linn ja kui kunagi rohkem aega on tahaks ühe korraliku muuseumite tuuri ka ära teha.

Belgia juures ongi väga mõnus, et see asub täitsa Euroopa südames. 2,5 tundi Pariis, Amsterdami, Luxemburgi, 3 tundi Londonisse ja Saksamaa piirile. Bussiga reisimine ei ole teab kui kallis ka ja kui jagub vaid jaksu kõikidest transpordirdisüsteemidest ennast läbi süüa ja kõik asjad hoolikalt ning paraja ajavaruga planeerida saab kõigega hakkama.

Lisaks väga heale ja supertoredale nädalale andis see seiklus täpselt õigel hetkel kõva motivatsiooni ja tahtmise edasi rühkida. Kui on ikka mõnevõrra logiseva prantsuse keelega Pariisi metroos seigeldud, siis tunduvad igasugused eseed ja grupitööd köömena selle kõrval. See seiklus andis justkui juurde eneskindlust, et piisava pealehakkamise korral on kõik võimalik. Vaja on vaid noh... peale hakata :).

Olge teie Eestis ka tublid. Kole palju draamauudiseid tuleb viimasel nädala sealtkandist. Mina süüdistan ilma.

PS. Mul hakkab vist natuke  koduigatsus tekkima enne jõule.

8. nädal - Brüssel ja Pariis

Hei,

lihtsalt ei jõua kirjutada. Kõndisime Liisiga 9 tundi järjest mööda Brüsselit ringi. Nüüd 6 tundi magada ja siis Pariis kaheks päevaks. Päriselt kohe.

Kirjutan kõigest pikemalt järgmise nädala pühapäeval. "Kõik on nii äge" - :D.