20. nädal - tagasi koju

Hei.

Saingi kirjutada number 20 oma blogipostituste raja külge. Kakskümmend nädalat rõõmu, kahtlusi, ovatsioone, läbikukkumisi, uusi sõpru ja mälestusi. Viimased koosistumised tuttavatega on peaaegu tehtud ning nüüd võib muljed kokku võtta.

"Lammutades Belgiat" - see pealkiri ei tähendanud midagi dekonstruktiivset. Üritasin sellega kokku võtta oma plaane siin. Eesmärgiks oli võtta sellest viiest kuust kõik, mis võtta andis. Näha riiki, luua uusi tutvusi, lõbutseda ja tuupida nii palju kui võimalik, teha vigu ja neist õppida, luua mälestusi. See viimane sõna võtab minu siinsed kogemused hästi kokku - mälestused.

Kui ma siia saabusin siis kõik oli täpselt nii nagu ma kõige esimeses postituses kirjeldasin. Täielik pea ees vettehüpe, nii mugavustsoonist välja kui olla saab. Oi kui mõnus oleks olnud need viis kuud Eestis olla, näha esimest lund, pidada uusaastat ja jõule koos oma pere ja tuttavatega, eksida ära Rüütli baaride võrgustikku, kaduda ära tantuspõrandatele, magada koduses voodis. Kuid ei. Mul oli vaja väljakutset. Tegelikult, pole ma ikka veel aru saanud, mis mind taga ajab. Miks ma ei või lihtsalt leppida olukordadega nagu need on ja üritan neid muuta? Võib-olla on see midagi lapsepõlvest, võib-olla on gümnaasiumipõrgul siin oma roll. Ma ei tea, kuid millegipärast on mul pidevalt kange tahtmine enda piire proovile panna, muutuda, vältida stagnatsiooni. Egoistlik?- võimalik. Hullumeelne? - kindlasti :). Hinnangud jätan lähedaste teha.

Esimene kolmandik siin kulus sisseelamisele. Kuidas seadused, bussid, rongid töötavad. Millised on odavad, millised kallid toiduainete hinnad. Millised poed on head ja kus kõige parem sporti teha. Nagu ikka, eluks vajalik. Vahel mõtlesin küll, et see pagana Maslow oma püramiidiga oli ikka õigel raja küll. Selle esimese kolmandiku ajal sai kõige esimene sõprusringkond moodustatud. Meid on (las olla tegusõna olevikuvorm) siin umbes 50 ringis. Vist suutsin kõigiga rääkida. Sellest 50 inimesest sain umbes kolm lähedast sõpra, 5-6 head sõpra, umbes 15 kontakti 10 riigist ja paar vaenlast/mitteklappimist ka. Nagu Churchill ütles: "You have enemies? Good. That means you have stood up for something, sometime in your life."

Teine kolmandik kulus Belgia avastamisele. Sai käidud loomulikult Brüsselis (kolm korda isegi lõpuks :D), Antwerp' is, Ghent'is, Bruges'. Ära sai nähtud väga imelik sukkpükstes punkkontsert, vene jõusaal, loomaaed, Mechelen'i torn ja kanalid, tuuleveskid ja palju muud. Tulemus? 1.55 GB 925 pilti ehk roppumoodi mälestusi, mis oli täpselt see, mis ma otsisin.

Mis mõttes tihe liiklus?

Kui vahepeal tuli koduigatsus peale (ega ma ka päris titaanist ka tehtud pole) või hakkas Eesti keel ununema või oli motivatsiooniga raskem siis tuldi kodumaalt alati nõu ja jõuga appi. Need külaskäigud Eestist siia olid küll põgusad, kuid nad andsid jõudu edasi pingutada. Iga kord kui ma rongijaamas seisin ja lahkuvat lennujaamarongi saatsin siis mõtlesin, et varsti... varsti olen ka mina selle rongi peal ja allesjäänud nädalad ei tundunudki nii pikad enam olevat.

Viimane kolmandik ei olnud ajakirjanduslikult vist enam nii väga huvitav. Võitlesin oma vanade harjumustega ning pusisin eksamitega. Nagu võib-olla märkasite, jäi peomöllu järjest vähemaks. Selline harjumuslik rütm oli juba sisse tekkinud ning kõik pingutused läksid selle hoidmise peale. Jaanuarikuus püüdsin natuke jälle rohkem särtsu sisse tuua, mis oli eksamisessiooniga kustunud, kuid ega mul enam jaksu väga polnud. Isegi Ostendese' ei jõudnud nagu eelmine nädal lubasin. Lennukid jäid ka pildistamata. Sellest pole midagi, täitsa mõnus oli jalad seinale visata ja mitte midagi kasulikku teha. Mälestused- Pariis, Brüssel, Mechelen jt - nendest täitsa piisab. Ei usu, et ma jaksaks väga rohkem praegu vastu võtta ka.

Üks õige lammutus- (*köhh *köhh) paranduspilt ka

Kokkuvõtvalt pean ütlema, et kuigi ma mingil ajahetkel olin pettunud, et õppimise seisukohalt ei saanud ma siit eriti midagi juurde ning vahel tundus, et ma lihtsalt raiskan aega, siis ometigi kui ma poleks siia tulnud, poleks mul nüüd ägedaid lugusid peolaua ääres rääkida. Poleks neid pilte ja neid kogemusi. Poleks neid uusi tuttavaid. Poleks mälestusi. Kui ma seda kõike sellest küljest vaatan, siis võin küll öelda, et see Erasmus kogemus oli kõike seda väärt. Natukene karm, kuid ma ei kahetse midagi.

Mis siis edasi?
Koju. Mis muud. Mul on juba järgmine nädal paksult täiskirjutatud. Tuleb üks ELA eksam ära teha, koolis veidi asjalik olla ja nädalavahetusel üks pisike seiklus ette võtta. Mis pärast seda edasi saab... noh see läheb täiesti sinna "kuidas Jumal juhatab" kategooriasse :D. Nagu ma kunagi ütlesin, pole minu lõpetamine suvel päris kindel. Oeh. Kandideerisin ühele praktikakohale ning selle saamisel peaksin kohe jälle 6 kuud kodust eemal. Tegin seda vaid selleks, et ma seda hiljem ei kahetseks. Kui nüüd aga päris-päris aus olla, siis see on vist esimene kord kui ma loodan, et ma ebaõnnestuks... Aga kuna positiivse noodiga on alati parem lõpetada siis vähemalt minu magistriõppe otsingud lähevad täitsa hästi- täitsa lõpp millised programmid on olema. Mine vaid sinna riiki ja tee neile vajalik uurimustöö :) ja ongi valmis.

Ametlikult annan teada, et Belgia on lammutatud. Ma tulen koju.
Dain