see nädal läks päris kiiresti. Esimesed eksamid on tehtud, lõputööga võib järgmisel nädalal algust teha ning trennirütm on päris mõnus sees. Aga nüüd kõigest järgemööda.
Nagu juba ütlesin, sain selle nädala kolmapäeval kaks eksamit tehtud: flaami keel ja kultuuridevaheline suhtlus (KS). Flaami keel ei olnud niivõrd raske kui ma kartsin, tundus, et õppejõud halastas mulle. Purssisin mitu dialoogi kuidagi välja, kuid kui ta hakkas küsimusi küsima jäin ikka natuke jänni. Millegipärast otsustas mu aju just siis oma prantsusekeele kogemused kuskilt välja kraapida ning hakkas kõike muud peale flaami keele meelde tuletama. No jah. Lisaks, kuna tegemist oli suulise eksamiga, siis laulmise eest sai lisapunkte ja loomulikult kasutasin selle võimaluse ära. Nii ma seal siis laulsin ja mängsin kitarri (lubati veel paar punkti selle eest) kahe õppejõuga. Väga huvitav. Üks hea lugu jälle, mida peolauas rääkida.
KS ei olnud ka midagi rasket. Üks situatsioonianalüüs ja üks küsimus. Läksin, vuristasin oma teadmised ette, õppejõul polnud mingeid küsimusi, vaatas minu semestri jooksu koostatud kodutööde portfelli üle, noogutas ja oligi tehtud. Üks põhjustest, miks mulle suulised eksamid meeldivad- kohe saab tagaside oma soorituse kohta ja võimaldab oma arvamusi loogiliselt väljendada ehk see on väljakutse kui selline. Natuke naljakas asi oli ka. Nimelt olid mul kodutööd kokkupakitud .rar faili ja mul on varem kogemusi, et inimesed pole sellest või .7z faililaiendist midagi kuulnud ning ei oska seda lahti teha. Nagu alati on mul plaan B, C ja võib-olla D :). Just selline olukord eksamil tekkiski, kuid tõmbasin oma kurikuusal mälupulga välja ja sain oma portfelli kohe ette näidata. Vahel, tuleb välja, on kogu sellest minu planeerimisest ja arvestamisest kasu ka :P.
Kaks korda ujumas, kolm korda jooksmas, millest üks kord oli täielikus paduvihmas (nii äge, jaanuarikuus :D, riided kuivasid kaks päeva), ja kaks korda kodus keharaskusega trenni. Proovisin huvi pärast kaloreid ka jälgida, kuid ilma toidukaaluta ei ole see väga täpne ning ma pole eriline päevikupidaja (räägib tudeng, kes on peaaegu viis kuud blogi pidanud). Tippvorm tasakesi tuleb. Tahaks eestikate jaoks vormis olla ja see aasta aktiivselt kaasa teha. Nagu ma kunagi ütlesin- ma hindan moodsat viievõistlust nüüd palju rohkem kui ma sellega hulk aega pole tegeleda saanud.
See nädal sain oma äädikakärbeste probleemist viimaks lahti. Üks tüdruk sõitis paariks nädalaks tagasi kodumaale ja palus mul tema suitsuvorsti ja toalille valvata. Üritas ka tohutu suurt brokolit pakkuda, kuid minu suhted aedviljadega ei ole ikka paremaks läinud, nii et pidin keelduma. Igatahes sealt samast brokolist tuli välja vaid paar äädikakärbest, kuid sellest täitsa piisas. Ma ei taha teada, mida nad minu nõudekapis õhtuti tegid, kuid paari päevaga oli mul terve pilv neid lendavaid mutukaid. Mis seal ikka, natuke Google abi ja ehitasin äädikärbeste jaoks lõksu konservikarbist kilekotist ja patsikummist, söödaks mädanev tomatilõik. Rõve aga toimis. Ptüi-ptüi rohkem pole neid ringi lendamas näinud
 |
| Esimene ja vist ka ainuke kogemus raadiostuudioga. Lõbus oli sellegipoolest. |
PS. Mul väga meeldib, et ma olen sellest valmissaginast eemal. Kuidagi... kena on.
Ärge tuisus ära kaduge,
Dain
No comments:
Post a Comment